Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Jaanuari keskpaigas kinnitas vabariigi valitsus Eesti avatud valitsemise partnerluse (AVP) tegevuskava 2025–2029. Tõsi, tegevuskava fookus oli sätitud juba eelmiseks aastaks, kuid erinägemused tegevuskava sisust riigisekretäri ja vabakonna vahel tingisid protsessi venimise… aga ka selle, et tegevuskava sisuga saab olla üldpildis rahul.
Ideaalses maailmas ei ole AVP pelgalt paberil deklaratsioon. See on väärtuspõhine rahvusvaheline kohustus, mille riik on endale võtnud selleks, et arendada dialoogi riigi ja kodanike vahel ning suurendada valitsemise läbipaistvust. Küsimus on lihtne: kas otsustusprotsessid on jälgitavad, põhjendatud ja koosloomele avatud või toimetame parema meelega kuskil nurga taga?
Tegevuskava on oluline, et meil oleks selge teadmine, millised on riigi arengusammud avatud valitsemise teemadel järgnevateks aastateks, kuidas saame vabakonna esindajatena end neil teemadel partneriks pakkuda ja kasutades endise riigisekretäri Taimar Peterkopi sõnumit: nõuda paremat valitsemist.
Lipuprojektid: koosloome keskkond, koosloome- ja kommunikatsioonitugi
Uue perioodi lipuprojektideks seab tegevuskava riigi koosloome keskkonna ning koosloome- ja kommunikatsioonitoega seotud programmid. Vabakonnale on see hea uudis.
Uut koosloome keskkonda oleme oodanud kaua. Õigusloome kättesaadavuse vaates võib uus keskkond oluliselt parandada keskmise vabaühenduse ligipääsu infole: parem ülevaade eelnõu elutsüklist ja erinevatest versioonidest ning arusaadavam jälg sellest, kuidas ettepanekud liiguvad. Kui see päriselt realiseerub, aitab see vähendada olukordi, kus huvirühmad avastavad olulise algatuse liiga hilja või ei näe, kuhu nende sisend tegelikult läks.
Tegevuskava ei asenda valvsust
Tegevuskava annab tegutsemisraami neile, kelle jaoks avatud valitsemise teema on oluline, kuid sellega ei tohi vabakond valvsust kaotada. Valvsust selle üle, mida ja kuidas riik igapäevapraktikas toimetab.
Näiteks: kui põhjendatud on see, et valitsuse tasandi AI-hüppe algatust veavad peamiselt ettevõtjad, samal ajal kui kodanikuühiskonna esindatus puudub? Algatuse mõjud ei piirdu ju majanduskasvuga. Kui fookus on laiem, võib selle sisu ja suund mõjutada ka riigivalitsemise kvaliteeti, demokraatia toimimist ja inimeste heaolu.
See tähendab, et tegevuskava kõrval tuleb teha tööd selle põhimõtete elluviimiseks nii, et kolme aasta pärast ei peaks nentima: tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati.
Vabaühenduste Liidu huvi on ka uuel perioodil sama: et otsused sünnivad varase ja sisulise koosloome pinnalt; et kaasamine oleks prognoositav; et sisendile järgneks tagasiside; et suudaksime ühiselt arendada tööriistu, mis vähendavad kaasamiskulu nii kodanikuühiskonnale kui riigile. Avatud valitsemise tugevus või nõrkus sõltub sellest, kas inimesed näevad lubatud tulemusi valitsemise tasandil.
Rahvusvaheline ebakindlus säilib
Rahvusvaheline ebakindlus ei aita sellele protsessile kindlasti kaasa. USA teatas, et lahkub AVP võrgustikust (inglise keeles OGP ehk Open Government Partnership) vaatamata sellele, et algatus sai hoogu just USA eestvedamisest Obama administratsiooni ajal. See on signaal, et väärtuskonflikt ja geopoliitiline vaidlus on jõudnud ka valdkonda, mis pealtnäha võiks olla tehniline: mida võiks riik veel teha, et olla kodanike jaoks tõsiseltvõetav ja usaldusväärne.
USA argumentatsioon ei ole üllatuslik, sest kriitika keskmes on etteheide, et algatus on nende hinnangul liikunud eemale oma algsest mõttest ning muutunud ideoloogiliselt laetud platvormiks. Paraku on jäänud märkamata, et AVP enda eesmärgid on sisult seotud eeskätt läbipaistvuse, vastutuse ja osaluse edendamisega, ideoloogiat on nende taga raske leida, kui just demokraatiat ideoloogiaks ei pea.
Samas tuleks ebakindlust ära kasutada selleks, et esitada endale ebamugavaid küsimusi. Näiteks peaks AVP/OGP endalt küsima, kas ja kuidas ikkagi väärtustada kokkuleppe osaliste edusamme. Kui autokraatlike riikide puhul tõstetakse iga väiksemgi samm pjedestaalile, kuigi laiem inimõiguste olukord on süsteemselt kehv, mõjub see põhjendamatult normaliseerivalt ning tekitab küsimuse, kas nn märgiline progress ikka on esiletõstmist väärt.
Teiseks on keeruline hinnata, kui palju kiiremini oleks demokraatlike ja vabade riikide osakaal maailmas vähenenud, kui AVP taolist raamistikku ja kokkulepet üldse ei oleks. Ka ebatäiuslikul rahvusvahelisel partnerlusel võib olla mõju – nad hoiavad avatuse standardi nähtaval, loovad võrdlusmomendi ja annavad kodanikuühiskonnale kanali, et nõuda oma riigilt paremat.
Just viimase tõttu on ka Eesti jaoks AVP tegevuskava väärtus selles, kas me suudame näidata ja tõestada, et avatud valitsemine on vajalik, praktiline, tulemuslik ja kodanike jaoks tuntav. Et kasvaks ühiskonna sidusus ja usaldus otsustajate vastu.
