Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Tänavugi vupsas mõni aktivist esile väitega, et just tema vedas olulisimat rahvaliikumist Eesti ajaloos, tähistades lõpuks ometi tõelise kodanikuühiskonna sündi. Vabaühenduste Liidu huvikaitsejuht ja Arvamusfestivali korraldaja Alari Rammo näeb eufoorilistest protestipalangutest siiski rohkem kahju kui kasu.
Varem tundus mulle juba iseeneses hea, kui inimesed mõtlevad ja räägivad kaasa, kodust välja tulevad ja midagi ära teevad. Kui aktiivsus jääb aga üha enam monoloogide tulevärgiks, mille mõju piirdub inimketis kõrvalseisja rahuldamisega, dialoogi ei teki ja kompromissile ei jõuta, pole see kodanikuühiskond ega demokraatiagi. Trend paistab iseloomustama nii vabaühendustesse koondunuid huvikaitsjaid kui ka täiesti tavalisi kodanikke, keda kogu aeg miski häirib.
Kõikjal aktiveerutakse rohkem ühise vaenlase leidmisel kui rahulikumal ajal. Enesekindlamad ja -väärikamad teavad niigi, kes nad on, suutes end rahulikult kaaslasile selgitada; ebakindlamad ja õnnetumad defineerivad end suhte kaudu teistesse. Viimase aja versioon kodanikuaktiivsusest kisub ühisosa otsimise asemel miskipärast pimesi vastandumiseks või ülekarjumiseks.
Üht selget põhjust pidevatele lõhedele pole ja eks grupiti leidub neid erinevaid – enamasti on mure siiras, aga rappa kisub teostus ja vahendite eesmärgipärasus. Objektiivseid välis- ja sisevaenlasi napib, nii valitsemis- kui ka ärikultuur pigem paranevad, ent kisa kostab kosmosesse ja vastuolud tunduvad lahendamatud.
Alati on kellegi meelest teda liiga vähe või hilja kuulatud, faktid muutuvad usupõhiseks, kahtlustused ja paranoiad varjutavad iga suuremat arutelu. Süütenöör muutub ka aiva lühemaks – karjuma hakatakse kiiresti ja kui üks alustab, ei suuda teinegi rahulikuks jääda. Ongi selle aruteluga jälle ühel pool. Vahet pole, kumb alustas, lolliks läksid mõlemad, sest targem järele ei andnud.
Karjumise all ei mõtle ma vaid hääle tõstmist, aga pidevat hundi hüüdmist ehk hävingu kuulutamist: näiteks kui teeme nii, hävib keskkond; kui naa, hävib majandus. Miski pole aga kunagi mustvalge, vähemasti veidigi süvenedes. Liialdustesse kaldumine viib edasi üksteise sildistamiseni, mis lõpetab samuti arutelu: poliitikud on tõprad, ettevõtjad vereimejad, aktivistid hüsteerikud ja kohalikud üldse bananas (inglise keeles nii napakad kui ka esitähelühendina Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anything).
Liialdamine tähendab tasakaalukaotust, mis välistab ühiskondlike debattide ainsa eesmärgi: eri huvide vahel tasakaalu leidmise. Pole võimalik saavutada sisus balanssi, kui kokku ei suudeta leppida isegi arutelureeglites. Just sarnasel põhjusel algatasime kuue aasta eest Arvamusfestivali, sest üksteisega rääkimise kultuur ise tundus jube habras. Kusjuures toona polnud meil ühtki tänastest suurimatena tunduvatest probleemidest veel laualgi.
Oleme Arvamusfestivalina läbi kukkunud? Paides tundub kõik üsna viisakas, kuigi mõnele järjekordse kõlakojana, kuhu liiga eri meelt inimesed ei taha tullagi. Või ei sobi neile just festivali reeglid kuulata, tõestada, teisi austada jmt? Või on asi tormiliselt arenenud ühismeedias, mis võimendab sekunditega võrdselt head ja halba, tõde ja valet?
Lähisuhtedramaturgid lasevad kriisis oma sõnumid enne teelepanekut sõbral läbi lugeda, avalikes asjades paugutame aga enne sihtimistki, jagame kriitikavabalt valesid ning kurjustame kõige ja kõigiga, netis või trammis. Mõista võib ehk inimesi, kes polegi lugemisel pealkirjadest kaugemale ja kirjutamisel komadeni veel üldse jõudnud. Raskem on mõista haritumaid aktiviste, ammugi teadlasi, kes soovimata alla jääda haaravad samuti räpased relvad. Näe, hakkasingi nüüd ise sildistama, sest minagi olen emotsioonide rolli mõistmisel inimkäitumises üsna kehv.
Muidugi on aktivistid aastakümneid kaldunud probleeme suuremana kujutama, fakte valima hoolikamalt kui oma riietust ja positiivset arengut vaata et ignoreerimagi. Mis ei tähenda, et ohumärkidest ei peaks rääkima, kuid üksnes nendega hukatusest vehkimine vähendab arvajate tõsiseltvõetavust. Lisades agressiivse suhtlusstiili, ei soovi kui tahes kõlava nimega organisatsiooni esindajat oma laua äärde mitte keegi. Kaasajale ei saa seda ette heita – no kes tahaks kurja ja ebaviisaka näägutajaga suhelda ka kodus, tööl või koolis. Aktivist omakorda kibestub veel rohkem ja lõpuks on kõik lootusetult õnnetud.
Valitsejadki pole eeskuju andnud: maali iga vari seinal kolliks, hirmuta ja ähvarda, ning võit on sinu. Kui poliitikud ei vali vahendeid võimule pääsemiseks, siis aktivistid lähevad sama teed küllap tõestamaks oma seljatagusele enese olemasolu ja head tööd. Tõeline kodanikualgatus ei saa olla ju koostööd tegev, riigilemb, ärikatest hooliv!
Populismi või demagoogiat võidakse pärast küll vabandada, et ma ei mõelnud ju nii tõsiselt. Kampaaniad käivadki ju nii ja kaamerate ees tuleb käituda naa. Eeskuju igale kodanikule on aga antud: argumendi tugevuse asemel on olulisem öeldu valjus, faktide asemel nii tõestamatud kui ka ümberlükkamatud hirmud jne. See pole ju ometigi arutlev demokraatia, vaid Novgorodi veetše.
Oma töös kipun üha enam ametnikke ja poliitikuid kaitsma, kui näen neid siira või kohustusliku kaasamissildi all talumas koosolekust järgmisse samu tädisid-onusid kümneid aastaid täpselt sama plaati ketramas, mis kõlavad samavõrd asjassepuutumatult kui piinlikult. Öeldakse lausa, et me kaasaks huvitatuid hea meelega, saatke lihtsalt mõistlikum inimene, kes suudaks argumenteerida, ajast kinni pidada jne. Mõnikord vahetus õnnestub, teinekord usaldab MTÜ oma kõneisikut ja tema stiili jäägitult, või on liikmeil ülepea ükskõik.
Institutsioonidel ei ole tundeid ega emotsioone, ammugi suhteid. Kõik taandub inimestele ja nendevahelisele läbisaamisele. Kui eri huvide esindajad austavad teineteist inimestena, hakkab toimima ka sõnana ammu õõnsaks kulunud koostöö – käime läbi, saame läbi, teeme asju koos, tunnustades siiski üksteise erinevaid huvisid ning rolle, ka jagelemise järel enne magamaminekut ära ja kokku leppides.
Usalduse loomine pole üldse raske: neelame oma uhkuse alla, astume sammu tagasi ja oleme sutsu sõbralikumad. Meie demokraatia on sama küps kui oleme igaüks inimestena.
