Galeriisse kasvõi läbi akna
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Hea Kodaniku talvenumbris küsisime vabaühendustelt ja aktiivsetelt kodanikelt üle Eesti, kas on elu väljaspool Tallinna. Kuidas daatšnikud Peipsiveerele Voronja kunstigalerii rajasid, räägivad Raul Oreškin ja Kaili Kask.
Meie oleme Varnjas daatšnikud. Nii kutsutakse neid, kes seavad end külas sisse vaid suveperioodiks. Daatšnikud on tihtipeale Varnjas sündinud ja üles kasvanud, kuid mingil hetkel mujale kolinud ning linna jäänud, kuna töökohti on Peipsiveerel aja jooksul vähemaks jäänud. Samas on kas praktilistel või nostalgilistel põhjustel alles jäetud ka sünnikodu, mis on aja jooksul muutunud pigem suvilaks ehk daatšaks. Uusdaatšnikud, nagu ka meie, on sisserändajad, kel juuri konkreetses paigas küll pole, kuid kes ajapikku kipuvad külaellu armuma ning juurduma. Nõnda on lähiaastatel juhtunud mitmetega ning ka sel suvel, kui meie sõbrad Tuuli ja Martin tulid suveks Varnjasse kohvikut tegema, rentisid nad talve tulekul oma Tartu kodu välja ja kolisid Varnjasse.
Ka meil on unistus, et ühel hetkel saame Voronja galeriis elada ja tegutseda aasta ringi. Selleks on vaja küll maja soojapidavaks ehitada ja lahendada veeprobleem, aga sinnapoole me ka sammhaaval liigume. Kui seitse aastat tagasi üsna emotsionaalsetel põhjustel Varnjasse maja ostsime, polnud esimesel korrusel isegi põrandaid mitte. Maja olid eelmised omanikud ehitanud pooleks nõnda, et ühel poolel puudus isegi uks ja sisse-välja sai käidud läbi akna. See kõik pakkus näituste korraldamiseks mängulisi lahendusi, mida me ise ja meie külalised on nautinud. Mis aga ei tähendanud, et me poleks maja korrastanud. Tänase seisuga on meil suvisteks tegevusteks küllaga ruumi isegi kõikidele neile tuhandetele külalistele, kes galeriid väisavad, ning tulevikuplaanid ulatuvad kaugemalegi.
Kõik, kes meil külas on käinud, teavad, et meil on “vot tolle kollase majani seal” maad, mis on aastaid olnud söötis, millelt aga kunagi korjati igal sügisel ligi kolm tonni sibulaid. Aiaga on olnud erinevaid plaane, proovisime isegi sibulapeenraid harida, aga katseks see vaid jäigi. Istutasime ühel sügisel aeda puid, aga külm võttis need ära. Mõistsime, et tulemas on ilmselt mingi parem lahendus, ja sel kevadel niisama ootamatult ta tuligi – skulptuuride aed, muidugi! Kuidas me varem selle peale ei tulnud, imestasime läbi suve, rääkides uuest plaanist oma külalistega, ning nii ta kosus ja kogus tasapisi liha luudele. Praegu oleme juba üsna julged unistama, et skulptuuride aia me kevadel avame.
Aia korrastamisega saame juurde 2200 ruutmeetrit, kus me ise ja meie külalised saavad edaspidi aega veeta. Seda on tegelikult kolm korda rohkem kui praegu. Skulptuuride aeda saab külastada aasta ringi: õunapuude kevadise õitsemise aegu või siis, kui naabrite vahtrad oma punased lehed maha on laotanud, kui järvelt tõuseb hommikuudu või skulptuurid on kaetud härmatise ja lumega. See annab võimaluse meile külla tulla mitte ainult suvel, vaid ka ülejäänud üheksal kuul. Skulptuurid maastikul muutuvad koos loodusega ning see võib olla tõukejõuks, et külastada meid korduvalt.
Esialgsete plaanide kohaselt toimub Voronja skulptuuride aia avamine 23. mail 2020. aastal. “Skulptuuride aed” kulmineerub aga 2024. aastal, kui Voronja galerii saab kümneaastaseks ning Tartu kannab kultuuripealinna tiitlit.
Ilmus Hea Kodaniku talvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta.
