artikkel

Hea Kodaniku klubi: Mõtestatult mõjuni

laine
Foto: Maria Laanjärv
Suve lõpul toimunud Hea Kodaniku klubis küsiti, mis on mõju ning kuidas seda mõõta. Andrei Liimets pani kirja olulisema arutelust, mille käigus jagasid oma kogemusi JANNUS JASKA, KARI KÄSPER, JAAN APS ning TRIIN VIHALEMM.

Hea Kodaniku klubi üritustesarja teisel arutelul keskenduti kahe algatuse näidetele. Oma senistest õppetundidest ja koostööst teadusasutustega rääkisid lastele meelerahuharjutusi õpetav Vaikuseminutid ning võrdse kohtlemise eest seisev Eesti Inimõiguste Keskus.

Vaikuseminutitest

Jannus Jaska: Teadveloleku praktikad avaldavad kõige suuremat mõju kõige kriitilisemas seisus olevate laste puhul ja kõige kriitilisemal ajal. Selle mõju hindamine on aga probleemne tegevus, kuna küsida kelleltki, eriti murdeeas noortelt, kuidas ta ennast tunneb, on suur ülesanne.

Teeme klassikalist aktiivse kontrollgrupiga eksperimenti, kuhu on kaasatud üle tuhande Eesti lapse, 52 klassi, mitusada õpetajat, kelle oleme välja koolitanud iga päev harjutusi tegema. Mõõdame järgmisi aspekte: tähelepanu püsivus ja maht, enesesõbralikkus, teadveloleku ja heaolu tase, emotsionaalne regulatsioon, stressitase. Uurime, kas teadveloleku tüüpi harjutused avaldavad mõju.

Teeme koostööd Uppsala ülikooli uurimisgrupiga, kes pakub bioloogilisi markereid stressi mõõtmiseks. Võtame veerandilt lastelt näpuotsaverd ja saame bioloogilisi näitajaid, milline on laste üldine stressitase. Loodetavasti saame ka teada, milline on harjutuste mõju sellele. Lisaks vereproovile on meil koolides enesekohased küsitlused, intervjuud. Uurime ka õpetajaid, kui heaks eeskujuks nemad protsessis on.

Peamine takistus on raha. Kui läksime alguses pakkumisi võtma, kes uuringut läbi viiks, siis küsiti, mitusada tuhat teil on. Saime uurimisgrupi ikkagi kokku, aga sisuliselt teeme maailmatasemel uuringut põlve otsas ja peame pidevalt vahendeid juurde otsima. Kõik on meile öelnud, et me oleme hullud ja selliste vahenditega sellist mõju-uuringut teha pole võimalik.

Inimõiguste Keskusest

Kari Käsper: Inimõiguste Keskus ei ole professionaalse mõju analüüsiga väga tegelenud, aga samas on keskuse loomisest saati olnud tegevuse keskmes just mõju, sest tahetakse teha midagi, mis on mõtestatud, mitte asju, mille järele ühiskonnas vajadust pole. Rõhk on alati võimalikult suurel mõjul.

Seda mõju on väga raske mõõta. Kuidas sa teed objektiivselt kindlaks, et inimõiguste olukord on läinud halvemaks või paremaks? Selleski on ju erinevaid koolkondi, kuidas inimõigusi üldse mõista. Kuidas sa ütled, et just sinu tegevus on neid edendanud, kui on olemas õiguskantsler, võrdõigusvolinik, andmekaitse inspektsioon, kohtud, valitsus ja muud organisatsioonid, kes kõik mingil moel inimõigustega tegelevad.

Kaasamata on ehk jäänud teadlased, aga oleme teinud avaliku arvamuse küsitlusi, näiteks 2010–2011 läbiviidud kampaania “Erinevus rikastab” kohta. 2012. aastal, päris pikka aega pärast välikampaaniat, küsisime selle kohta ja siis veel päris paljud mäletasid. Korraldasime ka fookusgruppe, kus saime teada rohkem detaile selle kohta, mida märgati ja kuidas kampaania mõjus. Ennekõike saime teada, kelleni jõudsime ja kelleni mitte. Selgus, et tegime kampaaniat endale – jõudsime nooremapoolsete eesti keelt kõnelevate linnainimesteni. Vanemad ja venekeelsed polnud suurt midagi kuulnud.

Oleme küsinud ka omaenda tuntuse kohta, aga sama probleem on saatnud meid kogu aeg – nimelt tegutseb kaks teist sarnase nimega organisatsiooni, kellega meid kogu aeg segi aetakse.

Üllatusime, et Ida-Virumaal meid teatakse, ehkki suurt fookust pole meil venekeelsetele inimestele olnud. Ilmselt aeti meid seal teise organisatsiooniga segi. Samas on hea poster välja panna, et 35% Eesti elanikkonnast on meist kuulnud.

Oma strateegia kokkupanemisel koostasime lihtsa küsimustiku: mida te meist teate, mis on kõige suurema mõjuga asi? “Erinevus rikastab” kampaaniat teatakse muidugi kõige rohkem, aga väga palju ka kahe aasta tagant välja antavat inimõiguste aruannet, mida me ise niiväga ei tähtsustagi. Selliseid üllatusi tuleb mõju mõõtmisel välja.

Strateegia missioon on luua koos toetajatega inimõigusi austav Eesti ja me tahame olla inimõigusliikumise eestvedajaks. Selleks peame muutuma organisatsioonina pädevast ekspertide kogust, kes istub kusagil tornis ja annab toimuvale eemalt oma hinnangu, suuremat hulka inimesi ja organisatsioone kaasavaks liikumiseks. Praegu on meil 34 püsiannetajat, eelmisel aastal oli üldse kokku 200 annetajat. Vaja on rohkem. Oma strateegias mõtestame mõju just toetajaskonna loomise kaudu.

Mõju mõõtmise keerukusest

Jannus Jaska: Kõik trügivad vahendite leidmiseks ministeeriumi ukse taga. Meil on kiusamisvaba koalitsiooniga läinud asi nii kaugele, et ministeerium ütleb: kuulge, kakelge ise omavahel selgeks, kes raha saab. On kaks võimalust: kas mõju-uuring on lävend, kus latt on kõrgel ja kõik jooksevad alt läbi, või on vaja kolmandat, neutraalset poolt, kes ütleks, mis tegelikult sobib, mis mitte. Ministeeriumis peaks hindaja olema, aga mis juhtub, kui nad ei oska seda öelda? Küll aga oskavad nad ebamõistlikult kõrge lati seada, kuhu on Euroopas võibolla üks sekkumine üldse küündinud. Kohati läheb see olukord koomiliseks ja keegi peaks aitama selgust luua, kus on normaalne piir.

Triin Vihalemm: Palju sõltub sellest, kui hull rahastaja on. Mingid mängud tuleb lihtsalt kaasa teha. Olen ise näinud ministeeriumi kantslerit näost ära vajumas, kui ta kuulas üht Soome koalitsiooni eestvedajat, mis oli miljoneid panustanud, et saada lapsi liikuma. Nad mõõtsid oma edu ja keskmine monitoride abiga mõõdetud aktiivsuse tõus oli neli minutit. Tuleb luua puhvertsoon, mida on üldse mõistlik oodata.

Tasub investeerida aega ja ressurssi, kaasata eksperte ja rääkida rahastajaga läbi, et otsustada, millised on mõju mõõtmise indikaatorid. Tuleb mõtestada, mida me õpime, kuidas saaksime meetodit paremini kasutada. Saame analüüsida ka sekundaarandmeid ja tuua teaduskirjandusest poolt- ja vastuargumente. Väga paljud sellised sekkumised, eriti koolikeskkonnas, põhinevad korduste arvul – mõnikord saavutame kohe kiire efekti, aga ei tea, kui pika aja jooksul peaks tegelikult sekkuma ja kui püsiv see on. Projektid tulevad ja lähevad, püsivust on vähe, mõju võib tulla alles aastatega.

Koostööst ülikoolidega

Triin Vihalemm: Ülikoolidel on oma väga kindel nii-öelda tootmistsükkel. Magistritööde teemade valimine toimub oktoobris-novembris. Eri kohtades on väga erinevad praktikad, kas protsess on juhendajakeskne, misjuhul tuleks läbi rääkida potentsiaalsete juhendajatega, või tudengikesksem, kus on õppijad suurema tegutsemisvabadusega. Siis võib loota, et tudeng suudab teema maha müüa. Kui aga sellest tsüklist maha jääd, palju teha pole. Minu hinnangul ei lingi õppejõud ka kohe ära pakutavate teemadega, vaja on isikupärast lähenemist teaduskonnale või õppejõule, keda teema võiks kõnetada. Institutsionaalsed raamlepingud on kõige paremad.

Jannus Jaska: Ülikoolide poolt võiks olla sammuks vorm ja mingid nõuded, et tulge pakkuge meile selliseid ideid, mida uurida. Vabaühenduste poolt võiks olla vastusammuks, et arvestatakse sellega. Me oleme viie-kuue magistrandi ja bakatudengiga teinud koostööd juhendajate kaudu, kes on ise doktorandid ja vaikselt uurimisteemasid algatuste poole suunanud. Seda silda annab mõlemalt poolt luua, et ühiskondlikud algatused saaksid uuritud.

Triin Vihalemm: Ülikoole lükataksegi suunas, et oleks rohkem rakenduslikkust. Puudus on riskivabamatest lühivormidest. Rääkisin ühe psühholoogia postdoktorantuuris oleva inimesega, kes ütles, et oh kui hea, et ühel uuel õppekaval on lühiuuringud. Siis saab katsetada mingeid asju.

Alandlikkusest

Jaan Aps: Kõik saab alguse motivatsioonist. Väga raske on öelda, kuidas üks konkreetne algatus saaks kasvatada motivatsiooni mõjuga tegeleda. Mul on tihti tunne, et avalik sektor ja abivajajad on peremehe või perenaise rollis, kellele külaline toob suure koleda plastmassist vaasi. Heast südamest, aga sellega pole midagi pihta hakata. Ise ei taha kasutada, ära kinkida ka ei taha, Uuskasutuskeskusesse on ka piinlik viia. Vabaühenduste puhul kehtib sama sündroom, et sädeinimesed, läbipõlemise piiril, muudkui pakuvad haridussüsteemile või sotsiaalsüsteemile, et tahavad hõlmata kõiki neid, kellel on raske.

Ma soovitaks praktiseerida alandlikkust ja mõelda, kui suur on tõenäosus, et just minu algatusel, minu väikese tiimi ja minu väikeste ressursside juures, võiks ühiskonnas mingi roll olla. Äkki ma raiskan üldse inimeste aega. Kui mõtlen veidi alandlikumalt, siis motivatsioon ei peaks olema saada sellele “lollile rahastajale” ristike kirja, et saaksin tegevusega jätkata – et ühe korra õnnestub teha selline uuring, kus ma tõestan oma mõju ära, ja siis on 15 aastat rahu. Küsimus on ju selles, kas ma ise tegelen mõtestatud asjaga, elan mõtestatud elu.

Teiseks praktiline nõuanne: mida realistlikum on eesmärk, seda lihtsamaks muutub mõju hindamine. Kui tuua Vaikuseminutite sümpaatne näide, siis küllap töötate kellegi nimel, kes on harmooniline ja endaga tasakaalus inimene. Kui see võtta algseks mõju hindamise ülesandeks, tuleb minna filosoofiateaduskonda. Hetkel olete aga seadnud väga ausa eesmärgi, et teatud vanuserühmas võivad meeleolu, stressi, keskendumisega tekkida teatud lühiajalised muutused. Me ei päästa kõiki lapsi kohe ära, aga vaatame, kuidas neil homme läheb.

Kolmandaks, mõju mõõtmine pole midagi, mis peaks toimuma justkui lisaks põhitööle. Nagu suuremates organisatsioonides võib raamatupidamist väljast tellida, finantsjuhtimist aga mitte, saab ja tulebki professionaalsete küsimuste koostamist, inimeste küsitlemist ja vaatlemist ülikoolidele delegeerida, aga mõju hindamist ennast ei tohiks.

Olen seda usku, et kõik rahvusvahelised uuringud tuleb oma riigis algusest peale teha. Miks ma seda usun? 1970ndatel tekkis väga tõhus kognitiiv-käitumuslik teraapia ning Freud ja psühhoteraapia tallati jalge alla. Nüüdseks ütlevad uuringud, et lääne ühiskonnas see enam eriti ei toimi. Miks? Hüpotees on, et praktikute ring on laienenud. Alguses tegutsesid entusiastid, praeguseks nii-öelda lambiahvid, kes on saanud kusagilt diplomi. Teatud olukordades teatud sihtrühmadele võib lähenemine seega olla väga tõhus, aga peame hindama konkreetset organisatsiooni ja olukorda.

Ootamatust mõjust

Kari Käsper: Kuna me tegeleme ühiskondlikult väga tundlike teemadega, peame alati mõtlema mitte ainult positiivsele, vaid ka negatiivsele mõjule. Kui seada eesmärgiks ainult mõju, võiksime teha väga šokeerivaid, kõneainet andvaid, klikke ja kommentaare koguvaid asju. Aga võibolla teeme sellega hoopis karuteene ja läheme ajas viis aastat tagasi.

Positiivne mõju on ka subjektiivne. Kui mõelda kooseluperedele, kes saavad lapsendada ja oma elu kindlamalt elada, kes on seetõttu üldse olemas – takistustega, aga siiski –, siis see on paljudele signaaliks, et kooseluseaduse teke on positiivne samm edasi. Sa võid teha head asja valesti ja valet asja hästi. Probleem on selles, et kooseluseadust tehti ja kommunikeeriti alguses valesti, mis tekitas rohkem lõhestumist, mitte selles, kas kooseluseadus üldse eksisteerib või mitte. Polariseerumine toimub tänapäeva demokraatiates nagunii, kooseluseadusega või ilma. Leitakse mõni teine ühiskondlik probleem: abordid või pagulased või Rail Baltic. Seda ei saa peatada, aga ei saa ka öelda, et stopp, progress, elame enne 10 või 20 aastat, sest siis saab need asjad nii ära teha, et keegi enam vihaseks ei saa. Sellist olukorda ei teki kunagi.

Kodanikuühiskonna organisatsioonide roll, mida nad sageli ei täida, on olla vedur, mitte oodata, kuniks asjad ise liikuma hakkavad, ja siis ka midagi teha. Eriti inimõiguste valdkonnas on julget ja tugevat häält väga vähe kuulda. Ei puuetega inimeste ega naisteorganisatsioonide poolelt. Hääl on nõrk, hoopis valitsus ja riik on need, kes veavad meid progressi poole, mis pole mõju mõttes võibolla hea, sest siis on võimalus välja hüpata heal Varrol, Markusel, Mardil ja Martinil, kes tulevad ja ütlevad, et vaadake, mida valitsus tahab, eliit vastandub meile. Mõju puhul tuleb mõelda sellele, mida sa teha tahad, aga väga oluline on ka see, kuidas sa seda teed, ja kui sa teed õiget asja valesti, solgitakse õige asi ära.

Jaan Aps: Kui on tegemist väga keeruliste valdkondadega, siis kui kombineerida uudishimu aususega, hakkavad tekkima head lahendused. Kui rääkida ühiskondliku liikumise indikaatoritest, siis Karile kui juhile oleks umbes tuhat indikaatorit, mida eksperdid aktsepteeriksid õigustatult sama adekvaatsetena kui annetajate arvu. Need oleks kõik juhile palju mugavamad – näiteks ühel rongkäigul osalenud inimeste arv või toetusallkirjade arv. Aga kui inimene on juba valmis vabatahtlikult regulaarselt liikumise jaoks raha andma, siis tõenäoliselt on need inimesed valmis tegema ka muid asju.

Kui tuua näide välismaalt kultuurivaldkonnast, siis üks sümfooniaorkester arutas, kuidas oma mõju mõõta, käis läbi igasugu variante ja pani muide kirja ka aplausi pikkuse. Üheks indikaatoriks kujunes aga see, et kui nemad mängivad esimesena mõnda heliloojat või teost, siis kas see jõuab ka ka teiste linnade sümfooniaorkestrite repertuaari. Viimane on palju parem indikaator kui näiteks ajakirjanike retsensioonid. Saab leida palju loovamaid indikaatoreid.

Ilmus Hea Kodaniku läbikukkumiste teemalises sügisnumbris.