Viimased artiklid:
Viimased uudised:
24. veebruar ei ole heale kodanikule lihtsalt üks vaba päev. Oma riigi sünnipäeva ei saa tähistamata jätta. Muidugi ei tunneks riik end millestki ilma jäetuna, no mitte nii nagu tunneksid väiksed lapsed, kui nemad tordist-kingist ilma jääks, aga kui isegi iseseisvuspäev sulle tähtis pole, mis näoga sa siis järgmisel päeval ses vabas riigis ringi kõnniksid?
Riigile ei pea tingimata tordi ja küünaldega varahommikul voodisse pugema, kuid kes korra oma majale lippu heisates või Toompeal varases veebruarihommikus hümni ümisenud, see teab, et täpselt selline tunne ongi: sinul on sünnipäev ja mina tulin sind üles laulma.
Oma riigi sünnipäeva tähistamiseks on igaühel vabad käed. Iseseisvuspäeva tähistamine ei tähenda ju tingimata seda, et peab osa võtma nii lipuheiskamisest kui paraadist ja õhtul telekast või kohapeal kõikide kleitide osas arvamuse kujundama. See tähendab veeta koos sünnipäevalapsega, oma riigiga, üks tore päev: minna loodusesse ja süüa õhtusöök lõkke ääres; riietuda lipuvärvidesse ja (vana)vanematekoju külla sõita; katta laud pidulikumalt ja meenutada menüüga vanu eestlasi; ehtida tuba lippude või siniste-mustade-valgete õhupallidega ja teha sõprade/lastega Eesti filmide õhtu, või filmide asemel lugeda üksteisele ette Ivan Orava mälestusi (uskuge, see on kõva häälega ette lugedes hoopis teine asi!).
Muidugi võib teha ka täisprogrammi: varahommikul põsed kolmevärviliseks võõbata ja Toompeale lippu heiskama jalutada (kaugema nurga inimesed teleri vahendusel, ega’s head kodanikud ainult pealinnas ela), seejärel hommikueine kohalikus kohvikus ja paraad (kui veab, avaneb kõrvaltänavas või tos kohalikus kohvikus võimalus öelda “Tervist, härra president!” nagu minuga on korduvalt juhtunud), jalutuskäik vabadussõjas langenute mälestusmärgi juurde, õhtuks presidendi vastuvõtule või vähemalt teleka ette presidendi kõnet kuulama, kontserti lahti mõtestama ja Eesti kõige pidulikumat vastuvõttu vaatama.
Aga tähistage kuidas tahate, paraadi osas võiksime range militaarse uhkeldamise kõrval tuua mängu ka lusti, rõõmu ja laulu. No mõelge või laulupeorongkäikudele. Kui seltsingud ja seltskonnad, kes tahavad Eesti olemist pühitseda, saavad ka veebruaris oma lipud ja inimesed tänavale tuua, oleks sel päeval juba hoopis lustlikum toon juures, palju rohkem sünnipäevapeo moodi. Isegi ilma ühendkooride kogunemiseta pärast rongkäiku. Ja kui kogunevadki, siis poleks see esimene kord, kui laulda armastavad massid omal algatusel viisi üles võtavad.
Hea kodaniku põhimõte number viis: austab oma riiki ja selle tähtpäevi, tunneb põhiseadust ja õigussüsteemi ning täidab seadust ka väikestes asjades.
