Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Ajal, mil maailm on turbulentses seisus, riigieelarve pingeline ning hea asja eest seisvaid ühinguid palju, kerkivad esile nõudlikud küsimused vabaühenduste rollist ja nende toetamise mõttekusest. Kuigi sellised küsimused tulenevad tavaliselt pealiskaudsusest või vähesest arusaamast kodanikuühiskonna toimimisest, ei ole nende esitamine iseenesest halb – vastupidi, see annab ühingutele võimaluse end kriitiliselt analüüsida ja mõelda, kas ja kuidas ühingu eesmärkide täitmisega päriselt läheb.
Üks viis, mille kaudu aru saada, kas sinu ühing on ikka Liivimaa parim ratsutaja, on läbi legitiimsuse hindamise.
Legitiimsus on ühingu usaldusväärsuse mõõdupuu ning määrab, kui tõenäoline on, et organisatsiooni tegevusse panustatud ressursid toovad soovitud tulemuse. Legitiimsuse hindamiseks on mitmeid viise, kuid selles artiklis keskendume mudelile, mida osad ministeeriumid kasutavad oma strateegiliste partnerite valikul. Selle käsitluse järgi toetub legitiimsus kolmele sambale: toetus, pädevus ja saavutused.
Toetus – kelle või mille nimel räägitakse
Toetuse aspekt on eriti oluline katus- ja liikmesorganisatsioonidele, sest kui ühel päeval liikmed kaovad, võib muutuda ka ühingu legitiimsus küsitavaks. Seega peaks iga organisatsioon analüüsima, kelle toetusel ja nimel ta tegutseb ning kui laiapõhjaline see toetus tegelikult on.
Eestis leidub ühinguid, mis esitlevad end mõne huvigrupi või valdkonna esindajatena, kuid lähemal vaatlusel selgub, et nende liikmeskond on väike ning puudub võimalus kindlaks teha, kas nad tõepoolest esindavad väidetud sihtgrupi seisukohti. Liikmesorganisatsioonide puhul on üheks oluliseks, (aga ka üheks lihtsamaks) mõõdikuks see, kui suur osa sihtgrupist on aktiivselt kaasatud ja kui paljud liikmed toetavad ühingu tegevussuundi. Hea oleks hinnata ka seda, kui suur osa ühingu sihtgrupist annab ühingule tagasi, näiteks olles liige, tehes annetusi või andes sisendit.
Veidi keerulisem on toetust defineerida organisatsioonidel, millel liikmeskonda pole – näiteks sihtasutused või ühingud, mis esindavad hääletuid huvisid, näiteks loomakaitse. Sellistel organisatsioonidel on samuti võimalik oma legitiimsust toetuse kaudu näidata, kuid nad peavad põhjalikumalt analüüsima, millest see toetus koosneb. Näiteks võivad ühiskondlikke probleeme lahendavad organisatsioonid, nagu Vähiravifond või Kiusamisvaba Kool, demonstreerida toetust annetuste hulga, toetajate arvu ja erinevate initsiatiivide kaudu, millele on õla alla pannud ühinguvälised isikud. Loomakaitsjad saavad viidata uuringutulemustele, mis näitavad, kui suur osa ühiskonnast toetab loomade heaolu parandamist.
Pädevus – kas organisatsioonil on välja pakkuda nägemus ja lahendused?
Teine oluline legitiimsuse komponent on pädevus ehk organisatsiooni võime tegutseda oma valdkonnas sisukalt, tõhusalt ja asjatundlikult. Pädevus ei tähenda ainult valdkonnaspetsiifilisi teadmisi, vaid ka suutlikkust organisatsiooni juhtida, strateegiliselt mõelda ja oma ressursse efektiivselt kasutada.
Kas organisatsioonil on olemas vajalikud eksperdid? Kas juhtimisstruktuur on läbipaistev ja professionaalne? Kas otsuseid tehakse tõenduspõhiselt või emotsioonide ajel? Need on küsimused, mida iga ühing peaks endalt küsima.
Valdkonnaspetsiifiline pädevus ei pea ilmtingimata pärinema kellegi teaduskraadist, näiteks võib nii mõneski valdkonnas pädevus tekkida läbi isikliku kogemuse. Selle näite tõestuseks paistavad Eestis silma puuetega inimesi esindavad organisatsioonid, kes on oma sihtgrupiga vahetult seotud ning kes omavad sügavat arusaama valdkonna probleemidest ja lahendustest just läbi isiklike läbielamiste. Samuti võivad pikaajalise kogemusega aktivistid või kogukonna eestvedajad omada märkimisväärset valdkonnateadlikkust ilma formaalse hariduseta, sellegipoolest on nende oskused ja teadmised hindamatu väärtusega.
Pädevus hõlmab oskust suhelda, juhtida ja suunata ühiskondlikku diskussiooni.
Kui ühing soovib avalikku rahastust või laiemat ühiskondlikku toetust, peab ta suutma tõestada, et tal on olemas teadmised ja oskused oma eesmärkide saavutamiseks. Kui organisatsioon tegutseb küll õilsate kavatsustega, kuid ilma professionaalsuseta, võib tema mõju jääda soovitust väiksemaks ja eesmärkide täitumine sattuda kahtluse alla.
Saavutused – kas jõuame muutuseni?
Legitiimsus ei seisne ainult heas tahtes ja heade kavatsuste väljendamises – oluline on ka reaalne tulemus. Eestis on mitmeid edukaid vabaühendusi, kes suudavad oma saavutusi selgelt demonstreerida – olgu selleks mõni õnnestunud seadusemuudatus, tõhus rahakogumiskampaania või uus algatus, mis on muutnud inimeste elu paremaks. Kui organisatsioonil on ette näidata mõõdetavaid tulemusi, suurendab see tema legitiimsust ja õigustab avalikkuse usaldust.
Saavutuste hindamiseks võib ühing küsida endalt: kas meie tegevus on kaasa toonud positiivseid muutusi? Kas oleme suutnud mõjutada seadusandlust, pakkuda paremaid teenuseid või suurendada teadlikkust olulistes küsimustes? Milliseid konkreetseid tulemusi on võimalik välja tuua ja kuidas neid avalikkusele selgitada?
Praktika näitab, et on ühinguid, kes oma saavutuste ja mõju peale üldse ei mõtle, aga ka neid, kes ei oska enda saavutatut ise piisavalt oluliseks pidada. Mõlemad olukorrad on probleemsed, sest saavutuste jagamise kaudu on võimalik avalikkust veenda, et ühingu toetamine ja tegutsemine on õigustatud.
Kokkuvõtteks – ehk on aeg inventuuriks?
Vabaühenduste legitiimsus ei ole isetekkiv ega iseenesestmõistetav – sellega tuleb pidevalt vaeva näha, seda hoida ja ka tõestada. Seetõttu on mõistlik aeg-ajalt endale ja ühingule neid küsimusi esitada ning aru saada, kas kuskilt midagi lonkab ja mida on sellist, mille üle saab rõõmu ja uhkust tunda.
Ja kui lünki märkadki, siis saab rõõmu tunda sellest, et anda oma panus nende lünkade parandamiseks. Inspiratsiooni võid ammutada näiteks organisatsiooni arendamise, huvikaitse ja kaasamise käsiraamatutest.
Artikli koostas Marcus Ehasoo.
