Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Koosloome võimaldab vabaühendustel ja omavalitsustel paremini koostööd teha, kirjutavad mullu selle tarbeks juhendi koostanud Rasmus Pedanik ja Jaan Aps.
Juta (nimi muudetud) on ühe omavalitsuse osakonnajuhataja. Jutal seisab lähtuvalt omavalitsuse arengukavast ees ülesanne: otsida võimalusi delegeerida teenused vabaühendustele, et parandada teenuste kvaliteeti ja tõhustada koostööd vabaühendustega. Konkreetne teenus, mida soovitakse koostöös vabaühendustega pakkuma hakata, on noorsootöö teenus. Juta mureks on, et tal puudub kogemus, kuidas seda kõike teha. Millest tuleks alustada ja millega tuleb arvestada?
Juta ametinimetus viitab sellele, et tegemist on keskmisest suurema omavalitsusega. Vaatamata suurusele seisab aga enamik omavalitsusi vastamisi sarnase probleemiga: kuidas teha kogukonnaga koostööd oma elanikkonna elukvaliteedi parandamisel? Üks peamisi takistusi koostöö arendamisel on vähene kogemus ja oskus, kuidas algatada ja juhtida mitme osalisega koostööprotsesse, selliseid, kus osaliste vahel pole ülevalt alla käsuliine ning eduka koostöö eeltingimused on usaldus ja ühine otsustamine. Omavalitsus saab küll teenust delegeerida, kuid teenuse mõju sõltub samavõrra teenuse osutajast ja sihtrühmast. Seega on kõigi poolte panus tähtis ja vajalik.
2019. aastal viisid Sotsiaalse Innovatsiooni Labor (Si-Lab) ja Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik (SEV) ellu kohalikele omavalitsustele ja vabaühendustele mõeldud avalike teenuste koosloome arenguprogrammi, mille peamiseks eesmärgiks oli, et rohkem kohalikke omavalitsusi delegeeriks avalikke teenuseid vabaühendustele[1]. Alaeesmärkideks olid muu hulgas teenuste kvaliteedi tõstmine, osaliste harimine ja vabaühendustega koostöö soodustamine. See oli samal meeskonnal juba kuues kord koosloome arenguprogrammi korraldada.
Esmalt räägime lahti koosloome mõiste ja toome välja põhjused, miks me arvame, et just see lähenemisviis on üks parimaid kogukonna aktiveerimisel ja koostöö edendamisel. Usume, et Juta elu oleks palju lihtsam, kui ta oskaks koosloome protsessi tellida või juhtida.
Koosloome kõige laiemalt tähendab mitme osalisega koostööprotsessi, mille eesmärk on võimestada protsessi osalisi sujuva koostöö saavutamiseks, et luua midagi uut. Koosloome tulemus võib olla uus toode, teenus või protsess (nt arengukava koostamine). Koosloome on korraga nii tulemus, protsess (sh tööriistakast) kui ka mõtteviis. Koosloomest räägitakse viimasel ajal nii poliitikakujundamises kui ka kogukonna kaasamises, eriti populaarne on koosloome aga teenuste disainimisel.
Koosloomes teenuste disainimine on lähenemine, mis hõlmab kõiki teenuse planeerimise ja pakkumisega seotud etappe, arvestades sealjuures sihtrühma vajadusi ja teenuse pakkujate võimalusi. Mitmed rahvusvahelised autorid[2] on rõhutanud, et avalike teenuste disainimisel ja pakkumisel tuleks lähtuda koosloome põhimõtetest. Koosloome ja teenusedisain on lähenemised, mida Euroopa Liidus avalike teenuste planeerimisel ja pakkumisel üha rohkem rakendatakse, et vastata paremini ühiskonna ootustele sotsiaalsete probleemide ennetamisel, leevendamisel ja lahendamisel. Koosloome on protsess, kus teenused disainitakse koostöös teenuse hankija (KOV) ja teenusepakkujaga (vabaühendus), lähtudes sihtrühma vajadustest ja kaasates kõigis teenuse disainimise etappides võimalusel alati ka sihtrühma.
Näide teenusearendusest koosloome abil Põhja-Pärnumaa vallas (2019)
Teenusearenduse eesmärk oli tugiisiku teenuse edasiarendamine vallas, et teenusest väljuvad pered oleksid oma võimete kohaselt maksimaalselt iseseisvad ega sõltuks sotsiaalsüsteemist. Koosloomes osalesid Põhja-Pärnumaa vallavalitsus kui teenuse tellija ja MTÜ Pesapuu kui teenusepakkuja.
Koosloome eel oli tellijal ja teenusepakkujal koostöökogemus olemas. Mõlemad pooled nägid vajadusi ja võimalusi tugiisiku teenuse edasiarendamiseks.
Koosloome käigus toimusid teenusedisaini töötoad, millesse olid kaasatud tellija ja teenusepakkuja esindajad, sealhulgas ka tugiisiku rolli täitjad. Koosloome sisukuse ja poolte kaasatuse suurendamiseks viidi paralleelselt läbi ka tugiisiku teenuse lõppkasusaajate uuring, mis sisaldas intervjuusid teenuse varasemate ja praeguste klientidega.
Koosloome protsessil oli hulk konkreetseid tulemusi:
● tellija ja teenusepakkuja esindajate vahel kujunes lisaks senise heale koostööle välja kolleegiaalne omavaheline suhtlus;
● teenusepakkumise formaalsed ja mitteformaalsed aspektid said vastastikku täpsustatud, võttes sealjuures arvesse ka lõppkasusaajate väljendatud vajadusi;
● sõlmiti uue perioodi teenusleping;
● 2020. aastal jätkati regulaarseid kohtumisi ja kaasatud poolte ringi laiendati, sealhulgas valla kogu sotsiaalosakond ja politsei esindajad.
Kui tulla tagasi Juta juhtumi juurde, siis pärast nelja piirkonna ühinemist on uues omavalitsuses kolm noorsootöö teenuse pakkujat ja ühes piirkonnas teenuseosutaja puudub. Kui seni toimisid kõik piirkonnad oma loogika kohaselt, siis nüüd oleks vaja viia teenuse pakkumine ühtsetele alustele ja leida teenusepakkuja ka neljandasse piirkonda. Vaja on ühtset teenusemudelit ja arengukava.
Muidugi võiks Juta ise kõik valmis “kirjutada” või siis lahendused (loe: dokumendid) mõnelt konsultatsioonifirmalt sisse osta, kuid Juta ei usu, et sellisel viisil asjade korraldamine aitaks kuidagi kaasa suhete loomisele või motiveeriks vabaühendusi kaasa mõtlema ja panustama. Juta ei usu ka sellesse, et temal on kõik vastused olemas, pigem usub ta, et head lahendused sünnivad koostöös.
Koostöö eeldab aga usaldust. Kuna Juta on ise ühest piirkonnast pärit ja olnud varem seotud selle piirkonna teenuspakkujaga, siis on tema mureks ka see, et teised kaks teenusepakkujat arvavad, et Juta soosib just oma piirkonna teenuseosutajat. Seega on teatud usaldamatus juba algselt protsessi sisse kodeeritud. Meie kogemus viitab, et usalduse puudumine on koostöö algatamisel peamine takistus. Kõige elementaarsemal tasandil eeldab usaldus avatust (otsuste ja otsustusprotsesside läbipaistvust) ja oma lubaduste täitmist. Usaldus ei ole midagi staatilist, vaid protsess, mille nimel tuleb tööd teha. Kõik algab aga koostöösoovist, mis omakorda eeldab ühist eesmärki. Õnneks on selliseid positiivseid näiteid üle Eesti üha rohkem.
Koosloome protsess pakub platvormi ja tööriistu, kuidas pooled saavad rahulikult ja usalduslikus õhkkonnas oma asjad selgeks rääkida ning ühiselt uutes sihtides ja koostööpõhimõtetes kokku leppida. Koosloome erineb kaasamisest just selle poolest, et koosloome protsessis on kõik pooled võrdsed ja protsessi juhib sõltumatu kolmas osaline – koosloomejuht. Koosloomejuhi ülesanne on vaadata, et oma arvamust saaksid avaldada ka need, kes ise ei suuda oma seisukohti muidu sõnastada, ning et keegi ei jääks aruteludes domineerima, vaid sõna saaksid võrdselt kõik osalised. Koosloomejuhi peamine ülesanne on aidata pooltel tõhusamalt saavutada seda, mida nad saavutada tahavad. Koosloome koosneb järgmistest etappidest:
1) probleemi määratlemine,
2) poolte värbamine,
3) ühiselt koosloome eesmärkides, protsessis ja põhimõtetes kokkuleppimine,
4) lahenduste disainimine ehk loov kollektiivne probleemilahendamine,
5) lahenduse katsetamine ja elluviimine,
6) tulemuste hindamine.
Oluline on siinkohal rõhutada, et tegemist ei ole tingimata lineaarse protsessiga, mis tähendab edasi-tagasi liikumist etappide vahel – mõned etapid võivad toimuda ka samal ajal.
Näide koos loomise kasust kvaliteedi ja mõju hindamisel
Si-Labi arenguprogrammidesse on ühe eksperdina kvaliteedi ja mõju teemadel pikemat aega panustanud endine Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku eestvedaja Jaan Aps (Stories For Impact). Tema toob koosloome puhul positiivsena välja, et pooled saavad teenuste arendamisel muude teemade hulgas paika ka sisukad kvaliteedi- ja mõjuindikaatorid ning toimivad viisid nende mõõtmiseks.
Just kvaliteedi ja mõju teemasid tajutakse omavalitsuste tasandil teenuste arendamisel tihti ebapraktiliste ja bürokraatlikena või vähemalt keerukatena. Koosloome käigus aga vastatakse koos teenusepakkuja ja lõppkasusaajate esindajatega küsimustele nagu “Mis on eeldused, et teenus iga päev sujuvalt toimiks?” ja “Kuidas me aru saame, et teenusest on kasu olnud?”.
Sellistele küsimustele koos vastuseid leides sünnivad ühtlasi ka sisukad indikaatorid kvaliteedi ja mõju hindamiseks ning tekib motivatsioon andmeid koguda ja neid analüüsida. Koos on ju mõistetud, et eesmärgiks pole hindamine hindamise pärast, vaid “päriselu” jälgimine, et teenuse pakkumine sujuks ja sellest oleks kasusaajatele tõepoolest abi.
Hiljuti viisime koosloomes osalejate seas läbi uuringu, milles küsisime nende tagasisidet koosloome kohta. Kasuteguritest toodi olulisematena välja kolm punkti.
1. Koosloome annab võimaluse pooli sisuliselt kaasata ja osalejatel panustada võrdsetel alustel.
● Koosloome protsess on platvorm suhtlemiseks ja üksteise tundma õppimiseks: üksteist hakatakse paremini mõistma ja ideaalis kujuneb ühine väärtusruum.
● Inimesed on kaasatud sisuliselt (sealhulgas on kõigil võrdne sõnaõigus), võimaldades samas ka anonüümsust väljaspool oma väiksemat töörühma.
● Neutraalne moderaator aitab vältida olukordi, kus ühe indiviidi või poole vaatenurk jääks domineerima.
2. Koosloome metoodika toetab sisuliste eesmärkide saavutamist ja aitab jõuda selleni, mille pärast on üldse kokku tuldud.
● Koosloome protsessist tuleneb loogiline struktuur, mida mööda liigutakse sisulist arutelu võimaldava tempoga ning mida kasutades valmivad eelkõige teenusedisaini tööriistade abil konkreetsed väljundid.
● Võrreldes alternatiivsete metoodikatega tajuvad osalejad koosloomet mängulisemana, põnevamana, sisukalt intensiivsemana.
3. Koosloome käigus kogutavad sisendid ja valmivad väljundid on mitmekülgsed ning kajastavad poolte vajadusi ja eelistusi, soodustades osaliste initsiatiivi püsimist ka edaspidi.
● Kogutav sisend (nt vajaduste kaardistus või ideekorje) võib osutuda põhjalikumaks ja sisukamaks kui alternatiivsete meetodite puhul (nagu koosolekute käigus toimuvad tavapärased ajurünnakud).
● Lahendusteni jõutakse koos. Seega sobib koosloome suurepäraselt olukordadesse, kus protsessi algatajal pole “õige vastus” välja mõeldud.
● Protsessi väljundites kajastuvad eri poolte vaatenurgad; väljundite sisu on neile seega äratuntav ja oma.
● Koosloome võimaldab pooltel lahendused ühiselt välja töötada ja nende elluviimisel vastutust võtta ka pärast koosloome protsessi ametlikku lõppu.
Põhjalikuma huvi korral koosloome vastu tasub alustada näiteks käsiraamatust “Avalike teenuste arendamine omavalitsuste ja kodanikuühenduste koosloomes”[2] (autorid Rasmus Pedanik ja Jaan Aps, 2019), mis valmis eespool viidatud arenguprogrammi ühe väljundina.
Juhendmaterjali esimene osa esitab kompaktsel kujul informatsiooni, mis aitab hästi korraldada omavalitsuste ja vabaühenduste koostööd.
Käsiraamatu teises osas käsitletakse avalike teenuste koosloomet disainmõtlemise ja teenusedisaini meetodite rakendamise abil. Selles teemaplokis esitatakse koos näidetega põhimõtteid ja töövahendeid, mida on aastate jooksul aidanud lihvida autorite koostöö Si-Labi arenguprogrammide partnerite ja osalejatega.
Koosloome protsessi sisu on avatud dialoogi võimaldamine, üksteiselt õppimine, konsensuse otsimine ja loov probleemilahendamine. Sotsiaalse innovatsiooni labori missioon on koosloome metoodika arendamine, rakendamine ja õpetamine. Tänaseks on meie koosloome protsessides osalenud ligi 40 vabaühendust ja 30 omavalitsust. Oleme oma koosloome metoodikat lihvinud ligi sajas koosloome töötoas.
Metoodika arendamise juurde käib pidev eksperimenteerimine ja oma kogemuse süstematiseerimine. Olemegi nüüd tänu KÜSKi[3] rahastusele etapis, kus viime läbi senise kogemuse põhjaliku sünteesi, mille tulemusena valmib täiendatud juhendmaterjal ja sügisel pakume soovijatele koosloome koolitusi. ACFi[4] projekti raames aga arendame sotsiaalse innovatsiooni võrgustikust koosloome huviliste võrgustikku ning tutvustame koosloome metoodikat nii kohaliku omavalitsuste kui vabaühenduste esindajatele. Uue suunaga võrgustiku kavatseme kokku kutsuda juba augustis. Kõigil koosloome huvilistel palume meiega ühendust võtta![5]
[1] Arenguprogrammi tellijaks olid Rahandusministeerium ja RTK, Rahastaja Euroopa Sotsiaalfond
[2] https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/document_files/REGO/juhendmaterjal.pdf
[3] Kodanikuühiskonna Sihtkapitali 2019. a. projekt
[4] Aktiivsete Kondike Fondi toetatud 2020. a. projekt[5] rasmus@koosloome.ee
Ilmus Hea Kodaniku suvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
