Lühendid, mis valitsevad maailma

Mis monstrumid seisavad hulga piiri tagant tuntud lühendite taga ja mis kasu on neist kodanikuühiskonnale, selgitab ALARI RAMMO.

Suur osa rahvusvahelisest koostööst on ikka alguse saanud sõdade järel – kui suits hajub, vaadati sõltumata tulemusest, et esiteks saaks ju ka sõdida palju vähemate kaotustega ja humaansemalt, aga üldiselt võiks sõdu püüda ju vältida.

Nii on põhitegijad riikidevahelisel areenil loodud viimase 70 aasta jooksul eeskätt rahu nimel (mis pole üksnes sõja vastand), kuid ka majandussuhete ja stabiilsuse tagamiseks – kui ettevõtjatel ja kodanikel on vabadus tegutseda ja end teostada, on ühiskonnad stabiilsemad, sh sõjaoht väiksem. Osa rahvusvahelisest avalikust õigusest reguleerib riikidevahelisi suhteid, osa aga riigi ja inimese omi, sest viimast tuleb päris tihti kaitsta välisvaenlase asemel omaenda valitsejate eest.

Suupäraselt kutsutakse kodanikuühiskonna või liberaalse demokraatia põhimõtteid inimõigusteks, ent hõlmavad need kõiki kodanikuõigusi ja -vabadusi, demokraatiat laiemalt ning üldse õigusriiki, et toimitaks üksnes seaduste järgi. Kaitstud õigusteks on näiteks era- ja pereelu, mõtte-, südametunnistuse-, sõnaja usuvabadus, õigus vabaühendusi moodustada ja rahumeelselt koguneda, aga isegi õigus omandile ja vabalt liikuda.

Eesti on neid vabadusi saanud nautida napilt veerand sajandit ja oma põhiseadusse raiusime kõik nii soovist olla edaspidi viisakas riik kui ka järgimaks teiste juba sõlmitud kokkuleppeid teatud väärtuste kaitseks. Lisaks veel klauslid, et seda ja teist tohib piirata üksnes seadusega (ja mitte näiteks politsei või valitsuse poolt).

Rahvusvaheliste lepete buum puhkeski järgmisel hommikul pärast teise ilmasõja lõppu, et midagi sellist enam ei korduks. Täna võib öelda, et kordub ikka küll, ja usu- või võimuhullud ei allu sõjapidamisegi reeglitele. Aafrika ja araabia maade kõrval näeb isegi Euroopas taas autoritaarsusse kalduvaid juhtimisvõtteid ning 9/11 järel on paljusid vabadusi piiratud, kogunemisest sõnumisaladuseni.

1940ndatel aga vähemalt midagi üritati ja pikka aega üsna edukalt: tõsiselt võeti ette rahu tagamine, konfliktide ennetamine ja lahendamine, aga ka majandus, kultuur ja sotsiaalteemad.

Lühidalt toimib rahvusvahelise korra loomine nõnda, et mõnes dokumendis, sageli sõlmimislinna järgi nimetatud konventsioonis või hartas, lepitakse milleski kokku ja ratifitseeritakse võetud kohustus rahvusparlamendis (jättes omale vahel ka reservatsioone). Sageli otsustatakse ka uue organisatsiooni loomine, mis leppe järele valvaks, raportitest omaette kohtusüsteemini. Pehmemasse arsenali kuuluvad poliitilise mõjutamise võtted, nagu avaldused ja resolutsioonid.

Tänaseks peetakse lepetest üht esimest, ÜROd, küll juba ammu kõige inertsemaks ja vähem tõhusaks, seda paljus põhjusel, et osa riike lihtsalt ei taha ühiseid reegleid tunnistada ning defineerivad “oma siseasju” ja demokraatiat omatahtsi. Nii saab Venemaa ÜRO julgeolekunõukogu iganenud moodustamisaluste tõttu siiani kogu süsteemi veto abil naeruvääristada. Tülikamad riigid kipuvad igas suures liidus moodustama ka ringkaitses blokke, mille murenemise suhtes ei ole viimased aastad näidanud erilisi lootuskiiri ka pärast mitmest diktaatorist vabanemist – pigem on kaos suurenenud.

Kriisid, relvakonfliktid ja tavaelanike miljonites põgenemine või hukkumine näitavad samuti kasvu, nii et eks see ÜRO peab oma hartaga ikka edasi vehkima. Sinna kõrvale nokitsetakse edasi ka kultuuripärandi, laste õiguste ja veel tuhande teemaga, sh aastatuhande eesmärkidega vaesuse vähendamiseks.

ÜRO all tegutseb algusest peale veel rahvusvaheline kohus (ICJ), mis ei ole sama kui samuti Haagis asuv rahvusvaheline kriminaalkohus (ICC). Viimane loodi 2002. aastal peamiselt sõjakurjategijate ja genotsiidimeistrite karistamiseks.

ÜROst üksjagu hoomatavam on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon. OSCE idee pärineb ka 1950ndatest, et lähendada Euroopa ida ja läänt. Aeg oli raske siis: Nõukogude Liit otsis salongikõlblikkust, püüdes edasi kontrollida idapoolset osa, lääs soovis toimivat majandust ja inimõiguste tagamist. Saksamaid oli kaks ning püsivamat (rahu)lepingut ei paistnud, külm sõda käis ja mõeldav tundus vaid ühise julgeoluarutelu pidamine konverentsi CSCE nime all.

1970ndatel tuldi Helsingis esmakordselt kokku ning mitmeaastaste läbirääkimiste järel sõlmiti 1975. aastal pealt 30 riigi vahel (sh USA ja Kanada) Helsingi lepe. Muu hulgas oli just seal tõsiseks teemaks, kas alla kirjutades tunnustavad USA ja teised NSVLi piire üle Baltikumi või mitte. NSVLi lagunemise järel moodustati 1995. aastal tänane organisatsioon, kus konverentsi tähistav C asendati nimes Oga.

Kuigi OSCE paistab palju silma, kommenteerides inimõiguste ja vähemusrahvuste olukorda (mäletate ehk tüütut Max van der Stoeli) või valimiste demokraatlikkust, tegeletakse ka majanduse edendamise, keskkonnakaitse, terrorismi ja relvasmugeldamise piiramise, konfliktide ennetamise ja lepitamisega. Näiteks torises OSCE hiljuti pressivabaduse vähenemise üle, kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus kinnitas Delfile, et peldikusein ei ole inimõigus.

OSCE on oma püsivama esinduse ehk missiooniga riikides, kus tema tegevusvaldkonnas on probleeme. Eestis tegutseti 1993–2001, ent vaatlejaid satub läbi astuma siiani. Enim töötajaid jändab Euroopa kaguosas, Lõuna-Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Organisatsiooni juhitakse Viinist, näiteks inimõiguste haru ehk – ettevaatust, järjekordne lühend – ODIHRi (Office for Democratic Institutions and Human Rights) peakorter asub Varssavis.

Ehkki OSCE nimes on Euroopa, kuulub 57 osalise sekka kogu põhjapoolkera riigistik. Lisaks leidub koostööpartnerite seas riike Aafrikast, Lähis-Idast, Aasiast ning isegi Austraalia. Nii lootusetu, kui see loomaaed ka ei tundu, peetakse tänavu 40aastaseks saavat OSCEd üheks tõhusaimaks rahvusvaheliseks organisatsiooniks.

OSCEd aetakse kõnes ja isegi kirjas alailma segi sarnase nimega OECDga, mis tähistab 1960ndatel (OEECna isegi 1948) loodud majanduskoostöö ja arengu liitu. OECD puutub Eestisse viimasel ajal palju rohkem, kuna annab meile pidevalt asjalikke soovitusi valitsemise ja majandamise korraldamiseks.

Kodanikuvabadusi kaitseb veel üks tuntud rahvusvaheline organisatsioon, mil polegi lühendit, vaid lihtsalt segadusseajav nimi – Euroopa Nõukogu (CoE, Council of Europe). Sassi läheb see Euroopa Liidu asutustega, mille seast leiab sarnaste nimedega ministrite nõukogu (Council of the European Union) ning ülemkogu (European Council).

Ühe Euroopa ühise alusdokumendi ehk juba 1953. aastal loodud inimõiguste konventsiooni järgimiseks seati 1959 sisse ka Euroopa inimõiguste kohus, mil pole samuti miskit pistmist euroliiduga. Küll aga on kohus kaude seotud just Euroopa Nõukoguga, mis ise on vanemgi söe- ja teraseliidust.

1949 loodud liitu kuulub praegu 47 riiki Euroopast ja Aasiast, kellest Venemaa pihta tuleb muidugi enim kohtukaebusi. Vahel süüdistatakse inimõiguskohut ka liigses aktivismis ehk ikka riikide siseasjadesse sekkumises, aga ikkagi on just inimõiguskohus, mitte riigid vabatahtlikult, andnud juba aastakümneid sisu kõigile mõistele, mida me Euroopas täna inimõigusteks peame.

Vabaühendused teavad ehk ka paljusid oma valdkonna rahvusvahelisi organisatsioone, eriti valdkondlikke nagu keskkonnas Greenpeace, inimõigustes Amnesty või valitsemises Transparency, kelle huvikaitsetöö võib teinekord olla ÜROst isegi mõjukam, või vähemalt seda täiendav.

Sageli vabaühenduseks peetav Punane Rist ei ole seda aga teps mitte, vaid hoopis valitsuste osalusel tegutsev mitmekülgne struktuur. Idee kaasata vabatahtlikke lahinguväljale ning kaitsta seal meditsiinitöötajaid pärineb küll 19. sajandi keskpaigast ühelt Šveitsi ärimehelt ja aktivistilt.

• Artikkel
• Leksika