artikkel

Mikael Raihhelgauz: Unistus Eestist

laine
Mikael Raihhelgauz 10. detsember 2018
Foto: erakogu
Talvise kestvuseteemalise Hea Kodaniku ajakirja avaessees mõtiskleb üliõpilane Mikael Raihhelgauz sellest, millises Eestis ta elada tahaks.

Läksin suvel Sauele ühe kogudusekaaslase juurde jaanipäeva tähistama. Rongipeatusest maja poole liikudes möödusin pingi peal istuvatest härrastest. Kell oli tegelikult veel üsna varajane, aga nad olid juba vindised. Miski ütles mulle, et nad ei ole sellises olekus üksnes pühade aegu. Igatahes, kui olin neist juba nii kümme meetrit möödas, kostis ühe härrasmehe kommentaar: “No see pole küll siit maalt pärit!“

Mõtlesin, et kiiret pole – miks mitte neid eksiarvamusest välja juhatada. Tegin 180-kraadise pöörde ja küsisin, miks nad seda arvavad. Mehed olid muidugi kohkunud. Nad ei osanud oodata, et ma neid eesti keeles kõnetan. Härra, kes oli vähem joonud, hakkas ennast kohmakalt välja vabandama. Too, kes oli rohkem purjus, kutsus aga julgelt enda kõrvale istuma. Oleks mulle ka õlut pakkunud, aga neil oli juba otsas. Küsis, kust ma siis pärit olen. Millegipärast inimesed kunagi ei rahuldu sellega, kui vastan, et olen Tallinnast. Nad tahavad teada, kust ma päriselt pärit olen. See mees polnud erand.

Hakkas küsitlema. “Kuule, aga kelle poolt sa jalkas oled?“ – Eesti poolt muidugi. – “Eesti ei mängi.“ – No siis vahet pole. – “Äkki ikka Iisraeli poisid, neil väga kärmed jalad!“ – Vahet pole. – “No ma ise olen jaapanlaste poolt! Väga ausalt mängivad, tead!“ … Ja nii see jätkus. Lõpuks sain aru, et ei pääse sealt, kui ei räägi neile kogu tõde. Ütlesin, et olen Vana-Egiptusest. “Egiptusest!?“ – Vana-Egiptusest. “Vana-Egiptusest! No kuule, aga seal on ju need püramiidid… Kuidas te need kivid sinna otsa saite?“ – Kuule, ma ei hakka ju sulle siin täiesti tasuta ärisaladust välja lobisema …

Naersime natuke koos ja läksime lõpuks lahku. Mehed osutusid väga sõbralikeks. Ütlesid, et kui Sauel ära eksin, siis võin alati nende poole pöörduda. Nad ei suutnudki lõpuks uskuda, et olen Eestis sündinud ja päris eestlaseks üles kasvanud. Tundusin neile võõrana. Mingis mõttes oli neil ehk õigus. Mingis mõttes me elamegi eri riikides. Võib-olla teen liiga kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid mulle paistis, et nad elavad Eesti paratamatuses. Paratamatuses, kus homne päev toob tänasest suuremat viletsust ja isegi armas Walteri õlu muutub kasvavate aktsiiside tõttu järjest raskemini kättesaadavaks.

Mind jällegi kasvatasid inimesed, kel oli Eesti unistus. Mu isa tuli siia riiki 1993. aastal. Ema on küll siin sündinud, aga ta enda vanemad olid immigrandid. Eestist oleks vabalt võinud saada lihtsalt üks vahepeatus nende eluteel, aga neil olid teised plaanid. Nad jäid siia, said hariduse, õppisid ära eesti keele. Emast sai õppejõud, isast ettevõtja. Nähti nii helgemaid kui ka raskemaid aegu, aga kunagi ei muutunud nad lihtsalt ellujääjateks. Mu isa ja ema on alati unistanud jätta endast midagi, mis jääb kestma ka pärast neid. Isa jaoks on see kindlasti tema äri. Ema jaoks õpilased, kelle arengusse ta innukalt panustab.

Neil on üks veelgi suurem investeering. See kannab nime “Jonathan, Rebeka Mia ja Mikael“. Kui läksin esimesse klassi, siis ei osanud ma kuigi hästi eesti keelt. Iga veerand anti meile kätte kohustusliku kirjanduse nimekiri, kust tuli kaks raamatut valida. Minu emal oli viitsimist istuda minu kõrval, kui ma neid raamatuid silphaaval lugesin. Ainult et kahe raamatu asemel lugesime kõik nimekirja raamatud läbi. Sama innukust on ta üles näidanud ka mu õe ja venna puhul. Alates seitsmendast klassist võttis isa mind iga suvi paariks nädalaks kontorisse praktikale, andes võimaluse iseseisvalt veidi raha teenida.

Ta jagas nippe läbirääkimiste pidamisest ja jutustas avameelselt väljakutsetest, millega juht kokku puutub. Kahtlustan, et ettevõtluskoolist neid teadmisi ei saa. Aga lisaks sellele näitasid mu vanemad, et kõik need asjad pole veel kõige tähtsamad, vaid tähtsad on suhted, mis sa oma elus lood. Tähtis on olla järjepidev.

Huvitav on see, et enamik “Eesti tööturg 2035” stsenaariumidest tõotab ühel või teisel moel radikaalset majanduslikku lõhestumist. Kahekümne aasta pärast on meil teatud progressiivne eliit, kellel on kõrgharidus, väga kõrgelt tasustatud töö, korter Kalamajas, iPhone ja kolmeeurone flat white pihus. Ja siis on prekariaat, kellel töökoha olemasolu sõltub sellest, kas telefoniäpis on parajasti mingeid tööpakkumisi üleval. Mainitud hüvedest on neil ainult iPhone, ilmselt küll katkise ekraaniga.

Ebavõrdsus iseenesest ei ole probleem, kui kõigi sissetulekud kasvavad. Probleem algab sealt, kus tekivad paralleelühiskonnad. Kui 20% elab Eesti unistuses ja ülejäänud Eesti paratamatuses, siis on jama käes. Ma unistan Eestist, kus olenemata majanduse hetkeseisukorrast ei ole nende Saue vindiste härrasmeeste lapselapsed määratud samal pingil istuma, Walteri pudel käes. Ma unistan Eestist, kus iga noor saab mõõdukate pingutustega Eesti paratamatusest Eesti unistusse liikuda. Aga selline Eesti ei sünni iseenesest.

Hakkasin sügisest andma matemaatika järeleaitamistunde. Enamik mu õpilastest käib üheksandas klassis. Avastasin üllatusega, et paljudele teeb raskust harilike murdude liitmine. Küsimusele, palju on ¾ + 2/5  sain vastuseks 5/9. See teema pidi neil juba kolm aastat tagasi selge olema! Ja ma arvan, et minu õpilased on veel üsna tublid – enamasti neljalised õpilased. Nende vanemad hoolivad laste tulevikust. Maksavad eratundide eest, jälgivad, et lastel oleks kodused tööd tehtud ja hinded korras. Kardan oletadagi, mis vähem motiveeritud peredest noorte peades toimub! Arvake ära, mida inimesed kõige sagedamini ütlevad, kui saavad teada, et ma matemaatikat õpin! „Oh, mina ei saanud koolis üldse matemaatikast aru …“ Kitsa matemaatika eksami keskmine tulemus on 37,4 punkti. 37,4 sajast! See tähendab, et keskmine õpilane ei saanud pooltki aru! Laia matemaatika valinu mõistab veidi üle poole, aga sellest on vähe abi.  

Aga võib-olla meil on lihtsalt palju andekaid humanitaare? Ei ole! Keskmine eesti keele eksamitulemus oli 60,2 punkti. See on kesine kolm. Ehk siis keskmise gümnaasiumilõpetaja kirjutatud tekst on kohmakalt sõnastatud ja grammatilisi vigu täis. Sobib ainult Postimehe kommentaariumisse! Tema kirjanduslik silmaring piirdub aga Delfi hommikuse uudistevoo ja annaabi.ee sisukokkuvõtetega. Mida nad kõik kaunis digitulevikus tegema hakkavad?

Meil on teisigi probleeme. Üks nendest on demograafia. Inimarengu aruanne prognoosib, et praeguste trendide jätkumisel elab Eestis 80 aasta pärast vaid 800 000 inimest ja ligi kolmandik neist on pensioniealised. Sellistes tingimustes riigieelarve koostamine on paras väljakutse. Me võiks selle peale juba praegu mõtlema hakata.

Või siis suhted venelastega. Me kõik teame, et Eestis on palju tublisid venelasi ja slaavi-eestlasi, kes on suurepäraselt lõimunud ja annavad suure panuse meie ühiskonda. Hiljuti ilmus just lugu mu sõbrast Igor Ahmedovist, kes tuli esimese kutse peale kaugelt Inglismaalt kaitseväe välkõppustele. Müts maha tema ees. Olen ta üle väga uhke, aga nüüd mõte, mida võib-olla edumeelses seltskonnas valjusti välja ei ütleks: kõik slaavi inimesed pole nii tublid nagu Igor. Nad ei pruugi osata eesti keelt, saadavad oma lapsed vene kooli, tähistavad jõule kaks nädalat hiljem ja – Jumal hoidku – vaatavad ETV+-i asemel Pervõi Baltiiski kanalit ning arvavad, et Putin on ikka päris kõva mees. Kõigele sellele vaatamata on nad ikkagi meie inimesed. Nad on teinud teadliku valiku jääda siia, siduda oma tulevik meie riigiga. Ja ehkki nad võivad aeg-ajalt vinguda, uskuge mind, enamik neist armastab Eestit palju rohkem kui Venemaad. Unistan Eestist, kus ka slaavi inimesed on tõesti omad.

Loomulikult võib valukohtade loetelu pikalt jätkata – mõte pole selles. Eestlastena kipume olema liiga pessimistlikud. Vahel võib tunduda, et kohe-kohe ongi lõpp käes. Peagi sureb viimane ussisõnade lausuja ning jääb ainult higis ja vaevas kibedat leiba näksida. Meile maalitakse õõvastavat stsenaariumi: Eesti kas kaotab globaalse kapitalismi dünaamikas omanäolisuse või siis taandub perifeerseks väljasuremisele määratud kartulivabariigiks.

Ma ei usu, et kumbki neist saatustest meid tabab. Praegu on Eesti kuldajastu. Eesti inimesed on  rikkamad kui kunagi varem. Kodanikuvabaduste ja majandusvabaduse poolest oleme maailma tipus. Meid ei puudutanud Ida-Euroopat tabanud demokraatiakriis. Jah, meie ees on väljakutsed, millega peame viivitamatult tegelema. Aga me saame hakkama.

Ma olen kuulnud päris mitme inimese käest, et nad on valmis Eesti eest surema. See on igati kiiduväärt, aga mina mõõdan patriotismi natuke teiste parameetritega. Kas sa oled nõus kulutama paar tundi nädalas, et teha midagi kasulikku oma riigi või kogukonna jaoks? Kas oled nõus loovutama paarkümmend eurot oma rahakotist, toetamaks mõnda kultuuriprojekti või algatust, mis teeb Eesti inimeste elu paremaks?  

Selleks et olla head kodanikud, ei pea metsatallu kolima või ootama võimalust mõnda vägitegu sooritada. Piisab sellest, kui teed oma igapäevast tööd natuke paremini kui eile; kui suhtled paar tundi rohkem oma lastega; kui kulutad 15 minutit päevas, et mõelda päris probleemidele, millega me silmitsi seisame, lugeda võimalikest lahendustest ja mõista, mida näiteks riigikokku kandideerijad parajasti pakuvad. Kui inimesi reaalselt huvitaks haridus, demograafia, majandus ja muud suured küsimused, siis ka need, kes otsuseid vastu võtavad, ei saaks neid teemasid ignoreerida.

Olen pikalt rääkinud sellest, millisest Eestist ma unistan. Kogu selle jutu saab võtta kokku ühe lausega: unistan Eestist, kus iga inimene sülitab paratamatusele näkku ja teeb iga päev väikesi asju, et suurt visiooni ellu viia.

Kohendatud visioonifoorumil Viimane Vile peetud kõnest.