Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Millal saab sõnavabadus piirid, kui paljusid inimesi võib korraga solvata ja mida silmas pidada vihakõne vahendamisel? Praegu akadeemilisel puhkusel viibiv Eesti Inimõiguste Keskuse juht KARI KÄSPER seletab Hea Kodaniku sügisnumbris ära.
Vihakõnel ehk vaenu õhutamisel pole ühest ja universaalselt aktsepteeritud definitsiooni. Nii nagu teistegi kuritegude puhul, käsitletakse erinevates riikides erinevalt, kui rangelt vaenu õhutamine on kriminaliseeritud.
Valdavas enamikus maailma riikides on mingil kujul vaenu õhutamise keeld olemas ning seda nõuavad ka rahvusvahelised inimõiguskonventsioonid. Ka Eestis on vaenu õhutamine keelatud, aga paraku niivõrd ebaõnnestunud sõnastusega, et tegelikult pole kedagi karistada võimalik.
Teadlane Raphael Cohen-Amalgor on vihakõne defineerinud kui: “… eelarvamustest motiveeritud, vaenulik, pahatahtlik väljendus inimese või inimeste grupi suhtes nende tegelike või arvatavate tunnuste tõttu. Sellega väljendatakse diskrimineerivat, hirmutavat, halvakspanevat, antagoniseerivat ja/või eelarvamuslikku hoiakut nende tunnuste suhtes, mille hulka kuuluvad sugu, rass, usk, etniline päritolu, nahavärv, rahvuslik päritolu, puue või seksuaalne sättumus. Vihakõne eesmärk on kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alaväärtustada, alandada ja ohvristada valitud gruppe, õhutada nende suhtes tundetust ja jõhkrust.” (Allikas: Cohen-Amalgor, R., 2012, “Fighting Hate and Bigotry on the Internet”, Policy and Internet, Vol. 3 (3).)
Sellest definitsioonist tuleb mitu olulist mõtet, mida on kasulik laiemalt lahti seletada:
- Vihakõne on enamjaolt vaenulik või pahatahtlik, aga ei pruugi alati seda olla. See võib olla ka lihtsalt oma eelarvamuste väljendamine suhteliselt neutraalses sõnastuses.
- Vihakõne on alati seotud inimese mingite arvatavate või tegelike tunnustega, nagu sooidentiteet, usutunnistus, etniline või rahvuslik päritolu, nahavärv, puue, seksuaalne orientatsioon. Vihakõne ei ole see, kui ütled kellelegi midagi halvasti või kedagi sõimad, sest arvad, et ta on rumal või halb inimene. Igaühte võib täiesti rahulikult kritiseerida või sõimata, ilma et tegemist oleks vihakõnega, kuni see pole seotud loetletud tunnustega.
- Vihakõne väljendab inimese hoiakut nende tunnuste suhtes, mida ta laiendab kõigile sellesse gruppi kuuluvatele inimestele. Näiteks eelarvamuslikku (“mustanahalised on laisad ega taha tööd teha”), hirmutavat (“moslemid on terroristid või vägistajad”), halvakspanevat (“homoseksuaalsus pole normaalne”), antagoniseerivat (“venelased tahaksid Eesti iseseisvuse kaotada kui vaid saaksid”), diskrimineerivat (“Aafrikast pärit pagulasele ei tasu korterit üürida”).
- Vihakõne eesmärk on kõigi nendesse gruppi kuuluvate inimeste suhtes kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Sealjuures pole oluline, kas otsene eesmärk on kohe saavutatud või isegi saavutatav, sest negatiivsed stereotüübid omavad juba iseenesest kaudset kahjulikku mõju.
Vaenu õhutamise keeld kaitseb kõigi inimeste võrdset inimväärikust. Ajalugu on näidanud, et kõige võikamad massikuriteod on eeldanud nende ohvrite inimväärikuse kahandamist või eitamist. Nii eelnes holokaustile aastatepikkune propagandakampaania, mille käigus süvendati inimestes massimeedia vahendusel teadlikult rassistlikke, homo- ja transfoobseid ja puuetega inimeste suhtes vaenulikke arusaami, mille kohaselt pole nad teiste, “normaalsete” inimestega samaväärsed, millest tulenevalt ratsionaliseeriti nende eraldamist koonduslaagritesse ja hilisemat genotsiidi ja massimõrvasid. Kui inimeste grupilt võtta nende inimväärikus, siis see tähendab, et nad pole justkui enam inimesed ning neid võibki halvemini kohelda nende grupikuuluvuse tõttu.
Vihakõne ei käi väljendusvabaduse alla
Pehmes vormis näeme vaenu õhutamise negatiivset mõju ka Eestis: kui venelasi tibladeks sõimata, siis on nende teisejärgulistena kohtlemine kodanikena või üldse kodakondsuseta jätmine justkui aktsepteeritav. Vihakõne eesmärk on toetada ühiskonna teatud gruppide allasurumist ja marginaliseeritust.
Kriminaliseeritud on tavaliselt vaid kõige äärmuslikumad vihakõne vormid, st väljendused, mille puhul väljaöeldu sisu, toon, kontekst, siht, vorm, leviulatus, eesmärk ja võimalik mõju ei jäta kahetimõistetavusi selle kahjulikkuse osas. Nende erinevate komponentide koosmõjus saab hinnata, kas mõni väljendus oli vaenu õhutav või mitte.
Euroopa Inimõiguste Kohus on selgelt öelnud, et vaenu õhutamine vähemuste suhtes ei ole kooskõlas Euroopa Inimõiguste Konventsiooni mõttega ja seetõttu jääb vihakõne väljendusvabaduse kaitsealast välja. Erinevalt mõttevabadusest pole väljendusvabadus üheski jurisdiktsioonis ja kunagi absoluutne. Kõikides ühiskondades on leitud sõnavabaduse ja teiste (inim)õiguste ja huvide vahel tasakaal. Vähemuste võrdsete võimaluste ja turvalisuse kaitse ei tohiks olla sõnavabadusest kuidagi vähem tähtis. Samas pole tõendeid selle kohta, et vähemuste vastase vihakõne keelamine või piiramine mõjutaks kuidagi poliitilise arutelu vabadust.
Sõnavabaduse kasutamine argumendina vihakõne kui vähemusi kahjustava tegevuse toeks on ka inimõiguste mõtte vastane. Sõnavabaduse kasutamisel on vähemused täna halvemas olukorras kui teised, sest nende väljaütlemistele võib järgneda nende jaoks rängem reaktsioon kui teiste omale. Seetõttu on mõttekas vihakõnet piirata, et anda ka vähemuste esindajatele võimalus võrdsetel alustel avalikus diskussioonis osaleda. See suurendab sotsiaalset sidusust ning arutelu pluralistlikku kvaliteeti.
Mida jälgida vihakõne vahendamisel?
Kui kahtlustad, et tegemist on vihakõnega, siis on selle vahendamisel on kasulik kaaluda:
- Mis on kõneleja roll ja staatus?
- Kas öeldu oli pigem ühekordne apsakas või korduv? Kus seda öeldi?
- Mis oli eesmärk?
- Mis oli öeldu sisu ja vorm?
- Mis on majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline kontekst, milles öeldut mõistetakse?
Neile küsimustele mõeldes on lihtsam hinnata, kas midagi saab käsitleda vihakõnena või mitte. Erinevad uuringud näitavad, et Eesti ühiskond on suhteliselt rassistlike vaadetega, mistõttu tuleb mõnede arvates vihakõnesse suhtuda siin karmimalt kui näiteks Rootsis, kus võiks olla lubatud enam äärmuslikud väljendused, sest oht negatiivsete tagajärgede tekkeks on väiksem.
Näiteks Martin Helme väljaütlemise “kui on must, näita ust” puhul oli tegemist ühe erakonna juhtfiguuri väljaütlemisega poliitilise arutelu kontekstis. Sellel oli tugevalt negatiivne mõju, sest kutsus üles immigratsioonipoliitikas diskrimineerima inimesi nahavärvi alusel ning andis kõigile mustanahalistele Eesti kodanikele ja elanikele signaali, et nad ei kuulu siia ühiskonda. Väljaütlemine toimus samas piiratud vaatajaskonnaga televisioonikanali saates, mille mõju on vähene ja kus osalevad eelkõige äärmuslike vaadetega inimesed. Kui väljaütlemist ei oleks massimeedias kajastatud oleks mõju olnud väiksem, samuti juhul, kui oleks avatud selliste väljaütlemiste kahjulikkuse tausta ning võetud kommentaar mõnelt Eesti mustanahaliselt.
Kuid see pole veel kõik!
Muidugi tuleb olla ka ettevaatlik, et vihakõne vastase võitluse raames ei tekiks ohtu sõnavabadusele. Siin on kasulik meelde tuletada samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, mille kohaselt kaitseb väljendusvabadus ka selliseid väljendusi, mis solvavad, šokeerivad või häirivad teisi inimesi, ükskõik kui paljusid. Väljenduste mitmekesisus on samuti osa pluralistlikust ja demokraatlikust ühiskonnast, nagu ka vajadus vältida vaenu õhutamist vähemuste suhtes.
Osaliselt muudetud ja täiendatud kujul allikast:
Käsper, Kari “Meedia ja vähemused”, Eesti Inimõiguste Keskus 2014
