artikkel

Raivo Küüt: turvalisuse tagab kogukondlik lähenemine

laine
Raivo Küüt 28. november 2016
Foto: Mari Öö Sarv
Siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt kirjutab sellest, kuidas igaüks saab oma kodukohas turvalisust tõsta – ja selleks ei ole tingimata vaja liituda vabatahtlike päästjatega ega hakata abipolitseinikuks, võimalused on palju lihtsamad, neid on palju ja need on vägagi olulised.

Turvalisus algab meist endist ja sõltub suurel määral meie igapäevasest tegevusest ja käitumisest. Oluline on inimeste teadlikkus turvalisuse loomise võimalustest ja võrgustikud, kus inimesed, eraettevõtted, kodanikuühendused, kohalik omavalitsus ja riigiasutused saavad üheskoos seda teha.

Küsitlused näitavad, et ühiskond on pikki aastaid oodanud ja osaliselt ootab ka täna siseturvalisuse jõuametkondadelt kiiret ja professionaalset sekkumist õnnetuse korral. Ainult et õnnetuse või kuriteo toimudes on kahju juba sündinud, kas siis inimestele, nende varale või loodusele. Pikka aega ongi sellise lähenemise tagajärjel pandud rõhku üksnes reageeriva jõu arendamisele ning arvatud, et turvalisuse probleemid lahendavad ja heaolu tagavad näiteks politsei ja pääste. Oleme kuulnud inimesi kohtumistel väitmas, et kuna elavad päästekomando kõrval, siis milleks neile suitsuandurid, kohe ju tullakse ja kustutatakse tulekahju ära. See on ekslik ja väär. Jõuametkonnad ei suuda kunagi tagada meie turvalisust, ükskõik kui võimekaks me neid ei arenda, sest nad saavad ainult reageerida. Kahtlemata peab olema reageeriv jõud adekvaatne, aga teiselt poolt on meil olnud pikk puudujääk ohutu ja turvalise keskkonna kujundamises – töökeskkonna, koduse keskkonna, avaliku ruumi, looduskeskkonna, koolikeskkonna jne. Kelle võimuses see on? Politsei? Pääste? Arvatavasti mitte. Ilmselgelt on siin palju rohkem keskkonnakujundajaid, sh meie ise inimestena.

Nii olemegi siseturvalisuse arendamisel tõstnud senise reageeriva, jõuametkonna-keskse suuna arendamise kõrval fookusesse kogukonnakeskse ja turvalise elukeskkonna kujundamise. See tähendab, et mistahes eluvaldkonna ja -keskkonna korraldamisel tuleb arvestada inimeste turvalisuse vajadustega neile kõige lähemal tasandil. Kogukonnakeskse lähenemise põhirõhk on koostööl riigiasutuste, kohalike omavalitsuste, ärisektori, kodanikuühenduste ja elanike vahel. Selleks peavad osapooled ühiselt keskenduma inimeste turvatunnet häirivate probleemide väljaselgitamisele ja lahendamisele, mis juba sidustab ühiskonda, tõstab teadlikkust ohtudest ja nende vältimise võimalustest, loob positiivse hoiaku ja motiveerib heaolu nimel ühiselt pingutama.

Kui näiteks külas luuakse kõigi koostöös kiigeplats, siis on see osa turvalisuse tagamisest, sest kiigeplatsil on ilmne sotsiaalne väärtus: loomisprotsess aitab kogukonnal sotsialiseerida ja vaba aja veetmise koht pakub tegevusvõimalusi nii vanadele kui noortele. Kui meie ümbruskond on puhas ja korras, siis see on esimene märk sellest, et siin suhtutakse asjadesse hoolivalt ja siin ei saa korda rikkuda.

Loomulikult ei saa me kunagi öelda, et kuritegevus kaob või õnnetusi ei juhtu, kuid nende tõenäosust saab targalt ja teadlikult käitudes vähendada ja ohte maandada. Ja muidugi on oluline ka see, et juhtumitele vajalik reageerimisvõimekus vastavate ametkondade poolt säiliks, ning siin on tähtis ka aus ametkonna kommunikatsioon tegeliku reageerimisvõimekuse kohta, et inimesed ei elaks pettekujutelmas või ülemäärases ootuses. Nii osatakse ennast paremini ohuolukordadeks ette valmistada.

Peame arvestama, et riskid ning ohud on olemas ja ajas muutuvad. Kuriteoks on vaja, et toimepanemise koht, kannatanu (või tema vara) ja toimepanija satuvad ühel ja samal ajal kokku. Peame üheskoos leidma, mida suudame teha koha, kannatanu või toimepanija suhtes, et nad võimalikult harva või üldse mitte kokku juhtuks. Kui kogukond arutleb riskide ja võimalike ohtude üle, olgu need siis looduskeskkonnast või inimtegevusest tulenevad, ja kutsuvad eksperdid näiteks politseist või päästest koos ohtude vältimisele mõtlema ja koostatakse ühtne tegutsemisplaan, siis on see parim ennetustegevus.

Ennetusabinõud on olustikulised ja sotsiaalsed. Olustikulised meetmed teevad vargale vara kättesaamise raskeks ja vähe motiveerivaks, näiteks paneme oma maja ukse lukku ja akendele trellid, turvakaamerad vmt. Sotsiaalne ennetusmeede on näiteks naabrivalvega liitumine ja selle kaudu teadmiste jagamine, kuidas ära tunda ohusituatsiooni ja vastavalt tegutseda, suurendades sellega kurjategija vahelejäämise riski. Üks sotsiaalne ennetusnipp on anonüümsuse vähendamine: kui külla ilmub võõras, siis on esimene asi öelda talle tere ja vaadata talle otsa. Kui ta on halbade plaanidega, ei taha ta, et teda märgatakse ja ta nägu meelde jääks, nii läheb ta otsima uut kohta, kus ehk õnnestub jääda märkamatuks.

Selliseid abinõusid saavad rakendada erinevad osapooled, mitte üksnes politsei. Sellist teadlikkust ja arutelusid on meie kogukondadesse rohkem vaja ja nii me avastame, et meie kõigi kätes on oluliselt rohkem võimalusi kuritegusid ja õnnetusi ära hoida kui me seni oleme arvanud.

Turvalisus algab meist endist, aga kuidas mina saan kaasa lüüa?

Igaüks meist saab palju ära teha, et tema enda ja tema lähedaste elu oleks ohutum ja turvalisem. Meie valik, aga ka kohustus on käituda nii, et õnnetusi ja korrarikkumisi toimuks võimalikult vähe, selleks peame õnnetustele, kuritegevusele ja muudele turvalisust häirivatele probleemidele seisma vastu üheskoos süsteemselt ja teadlikult. Peame märkama ja vajadusel abi osutama, kas ise või professionaalidele infot edastades.

Turvalisuse tagamiseks kaasalöömise esimene aste ongi igaühe enda käitumine ühiste, heaks tavaks olevate käitumisreeglite järgi. Oma vastutusalas, kodu-, töö- jm keskkonna endale ja teistele ohutuks kujundamises ja nii hoidmises. Vajadusel hoiatamises, kui näete ohtu oma vastutusalas või valduses, näiteks kukkumisaldis lumi katuseserval. Oluline on ka oma valduse ja vara kaitsmine – näiteks kas panen välisukse lukku või tõstan ainult luua ukse ette.

Väga oluline on olla oma kogukonnas aktiivne ja märgata probleeme, mis inimeste ohutust ja turvalisust häirivad, ning edastada info muuhulgas pädevale ametkonnale. Väga oluline on nõuda kohalikult omavalitsuselt, et sellised teavitamise kanalid inimeste jaoks luuakse. Näiteks kui valgustus on kodutänavalt kadunud või teehooldus ei vasta vajalikule tasemele, siis peab elanikel sellest teatamiseks võimalus olema, kuid sellised kanalid sünnivad aktiivsete kogukonnaliikmete nõudmisel. Lisaks peab omavalitsus looma soodsa keskkonna ja mehhanismid, millega kogukondi ühisesse tegevusse kaasatakse. See kõik on ühtlasi panus kogukondlikku turvalisusesse.

Minnes lihtsalt inimesena oma vastutusalast kaugemale, on esimene samm kaasa löömises see, kui inimene mõtleb positiivselt ühiselu reeglitele ja mõistab hukka need, kes reegleid rikuvad. Siit edasi saab minna ainult paremaks. Kui märkan ohtu või rikkumist, mõistan selle hukka ja ka sekkun. Sekkumine ei tähenda ainult ja alati rikkuja kinnipidamist. Esimene samm on märkamine, et midagi on valesti, ja sellest teada andmine, näiteks naabrile või politseile, kui keegi hiilib naabri hoovis, või teistele ametkondadele, kelle reageerimisvaldkonda juhtum kuulub.

Teatamisest järgmine sekkumise aste on otsene tõkestamine: hakatuseks märkuse tegemine inimesele, kes kavatseb korda rikkuda või juba rikub, ja siia kuulub nii oma sõbra või pereliikme korrale kutsumine kui ka võõraste korralekutsumine. Kahtlemata nõuab selline märkuse tegemine julgust ja tahet.

Märkusest järgmine aste on füüsiline tõkestamine, näiteks ei luba ma purjus inimest autorooli või ujuma. Tõkestamise võimalused on erinevad, oluline on, et see mõjuks ja oleks asjakohane. Oluline on ka hinnata, et me sellega oma elu ja tervist ohtu ei sea. Igal inimesel on õigus hädakaitses ennast kaitsta ja hädaseisundis tegutsedes tõkestada õiguserikkumist. Põhiline printsiip on see, et ära hoitava kuritöö võimalik kahju on suurem kui kahju, mida tõkestamisega teete. Näiteks purjus juhilt võtmete ära võtmine on kindlasti õigustatud ja väiksem kahju võrreldes sellega, et ta läheb sellises olukorras juhina liiklusesse ja põhjustab liiklusõnnetuse.

Vahel tundub, et inimesed mõistavad vabatahtliku tegevusena kaasa löömise võimalustena julgeoleku ja turvalisuse valdkonnas üksnes osalemist abipolitseinikuna või vabatahtliku (mere)päästjana. Kahtlemata on need intensiivsemad ja spetsiifilisemad kaasa löömise võimalused olulised ja neis osalejaid vajavad nii meie kogukonnad kui ka õiguskaitseasutused. Aga need pole ainsad kaasalöömise võimalused ja ei tohiks inimesi piirata.

Mõistke oma rolli kogukonnas ja tegutsege aktiivselt. Toodud näited ei nõua inimeselt mingisugust eristaatust, vaid tulevad hoolivusest, südametunnistusest ja kohusetundest. Oleme leidlikud ja nutikad kõigi nende võimaluste rakendamisel, mis Eestis elamist turvalisemaks teevad, ja leiame igaüks oma koha meie heaolu kasvatamises. Tunneme ennast heatahtliku, hooliva ja vastutava peremehena oma valdustes ja kogukonnas, nii loome üheskoos turvalise kogukonna ja turvaliste kogukondade Eesti.