Soovitused vabaühendustele kodanikuruumi hoidmisel
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Vabaühenduste liidu foorumil kodanikuühiskonnast Euroopas “Kust tuleb vabadus ja kuhu kaob kodanikuruum?” pidas kokkuvõtva kõne Israel Butler Civil Liberties Union for Europe’ist. Butler kirjeldas, millised on Euroopa kodanikuühiskonna ees seisvad suurimad väljakutsed ning kuidas neile vastata.
Euroopa Liidus seisavad vabaühendused silmitsi nelja olulisema probleemiga:
- vabaühenduste diskrediteerimine ning häbistamine,
- vabale tegutsemisele valitsuste poolt ebaproportsionaalsete administratiivsete takistuste seadmine, mis sunnivad tegelema muu kui põhitegevusega,
- rahastamispraktikad, mis ei luba vabaühendustel plaanida pikemaajalist tegevust või keskenduda oma põhieesmärgile,
- vabaühenduste tõrjumine poliitikakujundamisest ning õigusloomest.
Mõnikord ei ole piirangud teadlikud, vaid on ridamisi valitsejaid, kes ei oska näha poliitiliste otsuste vastastikust mõju. Näiteks seatakse põhjendatult piiranguid, et võidelda terrorismi rahastamise vastu, aga alati ei hinnata, kuidas otsused hiljem vabakonna tegutsemisvabadusele mõjuda võivad. Rohkem muret teeb aga see, et kasvab valitsuste hulk, kes võtavad kodanikualgatust piiravaid otsuseid vastu teadlikult ja tahtlikult. Eriti see, et piiratakse just huvikaitseorganisatsioonide tööd, tihti keskkonnakaitse või korruptsiooniennetusega tegelevate ühingute tööd, või nende tegevust, kes pakuvad paremäärmuslike populistide poolt rünnatud vähemustele teenuseid.
Uus narratiiv vabakonna tähtsusest ja rollist
Mida saame meie vabaühendustes selliste rünnakute vastu teha? Esiteks on vaja ise juhtida narratiivi vabaühenduste rollist ühiskonnas, teiseks olla valitsuse suhtes nõudlikum. Need, kes kodanikuühiskonda oma sõnumitega ründavad, domineerivad avalikku debatti. Kasutatakse peamiselt kahte argumenti.
Esiteks, et vabaühendusi ei ole poliitikakujundamise protsessidesse vaja, sest keegi pole neid valinud ja seepärast ei ole neil ka legitiimsust kellegi nimel kõneleda. Või siis ei tohiks ühinguid otsustamise juurde lubada, sest tegutsevat nad rahastajate huvides, esindades eelkõige abstraktset eliiti või välisriikide huve.
Teiseks vajadus suuremaks läbipaistvuseks: näiteks kui valitsus on kehtestanud poliitikaid mõjutavatele ettevõtetele läbipaistvamaks tegutsemiseks reeglid, peaks samad reeglid kehtima ka poliitikaid mõjutada soovivatele vabaühendustele.
Neile argumentidele vastata püüdes jäävad vabaühendused lõksu: argumendid lähtuvad juba väärast eeldustest, mis ei võta arvesse kodanikuühiskonnas olevat väärtust ja selle olemust. Seepärast on õigustamise asemel vaja keskenduda narratiivi muutmisele.
Demokraatia ei arene vabaühendusteta. Esiteks anname olulise osa haridusse, et inimesed oskaksid teha informeeritud valikuid sellest, milliseid juhte, seadusi ja poliitikat nad soovivad. Teiseks on meie ülesanne seista selle eest, et valitud liidrid austaksid oma otsustes valijate tahet, kaitstes rahvusvahelises õiguses ja põhiseadustes kirja pandud sätteid, mis peavad jääma ülemaks erakondlikust poliitikast. Kolmandaks on vabaühendused kanaliks, mille kaudu saavad inimesed oma esindajatega ühendatud häälel rääkida.
Legitiimsus ja läbipaistvus
Kuidas aga vastata konkreetsetele argumentidele legitiimsusest ja läbipaistvusest? See sõltub paljuski vabaühenduse tegutsemisvaldkonnast. Kes on otseselt seotud oma sihtrühmade, näiteks puuetega inimeste või rahvusvähemustega, neil on mõistlik läheneda legitiimsus-küsimusele otsekoheselt: oleme legitiimsed, sest anname hääle neile, kes jääksid muidu esindamata. Ühingutes osalemise kaudu tekib ainus võimalus nende inimeste vajaduste ja huvidega arvestamiseks poliitikate kujundamisel.
Palju keerulisem oma legitiimsust põhjendada on näiteks inimõiguste kaitsega töötavatel organisatsioonidel. Prooviksin Põhiõiguste Hartale viidates: teeme tööd tagamaks, et Euroopa valitsused peavad kinni lubadustest, mille nad on andnud oma inimeste kaitsmiseks. Põhiõiguste Harta on kiitnud heaks kõik 28 Euroopa Liidu liikmesriiki. Teeme selle nimel tööd, et põhiõigusi, milles on lepitud kokku erakondlike huvide üleselt ning mis peaksid kaitsma kõiki inimesi võrdselt ja tooma kasu kõigile võrdselt ning igal ajal, ei ohverdataks lühiajaliste erahuvide eest.
Läbipaistvus on keeruline teema, sest vabaühendused on need, kes nõuavad läbipaistvust teistelt. On vabaühendusi, kes leiavad, et võrdsed reeglid peavad kehtima kõigile, ka ühingutele. Samas ei ole igas riigis inimesed piisavalt teadlikud, mitte kõigis riikides ei tööta meedia sõltumatult ja tasakaalustatult. See omakorda võib viia läbipaistvuse kuritarvitamiseni. Mõnes riigis ongi läbipaistvus muundunud jõustamise vahendist vabaühenduste alavääristamise tööriistaks, just selliste organisastioonide alandamiseks, kes saaksid rünnakuteta avalike huvide eest seista.
Avalikes huvides tuleb tegutsed ka poliitikutel. Läbipaistvusreeglid aitavad vähendada korruptsiooni poliitikas ning poliitikate salajast mõjutamist inimeste või organsatsioonide poolt. Ettevõtetel on majanduslikku jõudu ja nad saavad mõjutada poliitikuid kingituste või kampaaniahüvedega, töökohtade või investeeringutega. On näiteid, kuidas ettevõtted mõjutanud poliitikuid otsustele, mis ei ole avaliku huviga kooskõlas. See on risk ja sellepärast on vaja, et äriühingute ja poliitikute kohtumised ja kokkulepped oleksid läbipaistvad.
Vabaühendustel ei ole sellist mõju. Vabaühendused saavad kasutada seaduse jõudu, kui neil on põhjust arvata, et valitsus töötab seadusevastaselt. Nad saavad kasutada avaliku arvamuse jõudu, kui avalikkusel on huvi konkreetse teema vastu. Aga vabaühendustel ei ole poliitikute korruptiivse mõjutamise jõudu. Nii ei ole nende tegevuses samasuguseid riske kui poliitikute ja ettevõtete suhetes. Vabaühendused võivad olla ainsaks avaliku huvi esindajaks, kui poliitikutel saavad esmaseks erakondlikud ja ettevõtetel majanduslikud eesmärgid.
Niivõrd erineva riskitaseme tõttu on õigustatud ettevõtetele rangemate reeglite seadmine.
Koostöö ja vastasseis riigiga
Nendes riikides, kus valitsused töötavad avatult, kuulavad, tahavad paremaks saada, võiks vabaühendused soovitada valitustele järgmiseid samme:
1. Kirjeldada täpsemalt kaasamise juhised ning korraldada enam koolitusi, mis aitaksid ametnikel parandada oma oskusi vabaühendustega koostööks õigusloomes ja poliitikakujundamises.
2. Toetada vabaühenduste püüdlusi rahastusallikate mitmekesistamisel, et saaks hoiduda avalikest eelarvetest sõltumisest. On riike, kus valitsus on pea ainus kodanikuühiskonna rahastaja, mis võib segada kriitiline olemist. Valitsuse ülesandeks on tagada, et vabaühenduste rahastamine oleks sõltumatu valitsusliikmete suvast ning pakkuda tuge erarahastuse soodustamiseks ja leidmiseks, annetuste kogumiseks.
3. Vaadata üle vabaühenduste rahastamise viisid, sest projektitoe kõrval on vaja ka tegevustoetusi, rahastusega ei peaks kaasnema liigset bürokraatiakoormat. Viimane on kindlasti probleemiks Euroopa Liidu rahastusskeemides.
Kui aga valitsusele vabaühendused kohe üldse ei meeldi, siis tuleb pöörduda Euroopa Liidu poole abi saamiseks. Sekkumismudeleid, mida Euroopa Liit on seni kasutanud välispoliitikas, saaks edukalt kasutada ka liikmesriikides.
Esiteks oleks abi Euroopa Demokraatia Sihtasutuse (European Endowment for Democracy) loomisest, mis toetaks demokraatlike protsesside arengut liikmesriikides. Mis oleks, kui kasutaks liidu eelarvet natukenegi selleks, et kaasata rohkemaid vabaühendusi teadlikkuse tõstmisse ja algatustesse, mis aitaks inimestel õppida tundma oma õigusi, demokraatia väärtusi ning selle toimimist, õigusriigi põhimõtteid. Üheks paremäärmusliku populismi võidukäigu põhjuseks on liiga palju neid, kes ei mõista kahju, mis õigustest loobumisel või õigusriikide lõhkumisel tekib. Praegu on plaanimisel järgmise seitsme aasta eelarveperiood.
Teiseks, demokraatia areng Euroopas võidaks, kui lisaks liikmesriikide ühinguõigusele oleks võimalik moodustada Euroopa ühendusi – kasutada tegutsemiseks õiguslikku vormi, mis ei ole ühegi kindla riigiga seotud. Sellises vormis oleks lihtsam teha piirideüleselt koostööd, aga veelgi enam oleks see lahendus vabaühendustele, kelle vaba tegutsemist takistavad valitsuse seatud administratiivsed piirangud.
Kolmandaks, Euroopa Liidus võiks olla kindel üksus või inimene, kes kodanikuühiskonna teemade eest hoolt kannaks, koguks informatsiooni trendide ja juhtumite kohta, mis on ohuks vabaühendustele. Tal peaksid olema volitusedvalitsusi diplomaatiliselt survestada, et vajadusel vabaühenduste tegutsemiskeskkonda kaitsta.
Kõige olulisem näib aga selgitada riigijuhtidele, et vabakond kannatab ja on mitmes riigis paremradikaalse populismi ohver. Enamik Euroopa Liidu teemalistest vestlustest keskendub sellele, kuidas astuda vastu populismile valitsuste üle järelevalvet tehes ning valitsusi karistades. Selline sekkumisviis on vastuoluline ning vähetulemuslik. Kasu võiks olla enam, kui suudame pakkuda valitsustele alternatiivseid lahendusi põhiõiguste kaitsmiseks. Ja seda saab teha kodanikuühiskonda võimestades.
Kui meid kõnetatakse kui legitiimsuseta eliiti, kes õõnestab oma rahvust, kaotame oma argumendid. Keskenduks pigem sellele, et oleks rohkem inimesi ja poliitilisi jõude, kes mõistavad, et vabaühendustel on ühiskonnas samaväärselt oluline roll kui sõltumatul kohtul ning vabal meedial. Ja neil on vaja aidata meid, et me saaksime omakorda aidata neid.
Vaata Israel Butleri kõnet siit.
