Noored on ägedad, kui neile selleks võimalus anda
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Noored ei ole hukas, pigem on küsimus, kas meie, täiskasvanud, oleme piisavalt julged, et pakkuda järelkasvule võimalusi oma loovust ja varjatud andeid realiseerida, kirjutab Kogukonnapraktika ja SPIN-programmi kogemuse põhjal Andrei Liimets.
Septembri alguses vallutas meedia esiküljed murettekitav pilt, mis näis kinnitama küllap iga põlvkonna hirmu – et noored ongi nüüd hukas. Kampades kogunemine, vägivallale kaldumine ja üldine antisotsiaalne käitumine omistati üksikute näidete pealt üsna kiiresti suuremaks ühiskondlikuks murepunktiks, mille tarbeks oli muidugi tarvis leida ka need, kel oma töö tegemata jäetud. Kes süüdistas hooletuid vanemaid, kes saamatut riiki, kes valimiste eel tähelepanu otsivaid poliitikuid, kes hüsteeriale pinnast loovat ajakirjandust.
Oluliselt vähem räägiti lahendustest ja sellest, kuidas üle Eesti toimetab juba mitmeid noortele suunatud algatusi, mille eesmärk on kirjeldatud olukordi ära hoida. Suur osa neist tuleb erinevate vabaühenduste poolt – Noored Kooli viib koolide juurde võimekaid inimesi, et iga laps saaks hea hariduse, Kiusamisvaba Kool tegeleb kiusuennetusega, Vabaühenduste Liidu veetav Kogukonnapraktika viib noored kodanikualgatuste juurde praktikale ja SPIN-programm õpetab läbi jalgpalli erinevaid eluks vajalikke oskusi. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata, viimase kahega seob mind ka igapäevatöö.
Ükski sellistest lahendustest ei pääse üldiselt lehtede esikaantele, kuna ei lahenda ühtki karjuvat probleemi ühe ropsuga nüüd ja täna. Kõiki neid seob aga pikaajaline vaade – sekkuda seal, kus probleeme on võimalik ennetada selmet tegeleda pärast tagajärgedega, mis kipub olema kordades kulukam ja keerulisem. Õnneks nähakse ka ministeeriumites ja ühiskonnas laiemalt üha enam just ennetustöö väärtust ja pannakse rahastuse jagamisel rõhku algatustele, mille mõju ei pruugi paista ühiskonnas veel järgmisteks valimisteks, küll aga mitmete aastate lõikes.
Näiteks SPIN-programm pakub alates 10. eluaastast tasuta jalgpallitrenne, kus läbi spordi õpetatakse erinevaid eluks vajalikke oskusi. Sporti kajastatakse ja hinnatakse ühiskonnas sageli tippspordi saavutuste põhjal, ent selle kaudu on võimalik omandada palju enamat võistkonnatööst enesejuhtimise ja konfliktide lahendamiseni. Sport võib olla vahend heaks kodanikuks kasvamisel. Kolme aastat kattev mõju-uuring kinnitab väljakul õpitavate oskuste ülekantavust – aktiivselt osalenud noorte puhul paranevad sageli nii õppeedukus, koolikäitumine kui üldine enesekontroll. Seda olukorras, kus samas vanuserühmas ja sarnastes oludes kasvavate noorte puhul kipuvad samad näitajad pahatihti hoopis langema.
Selliste tulemuste saavutamiseks on ennekõike oluline koostöö erinevate osapoolte vahel – SPINi panustavad nii vabaühendused, kohalikud omavalitsused, politsei, koolid, ärisektori toetajad – ning süüdlaste otsimine on omakorda äärmiselt ebaproduktiivne tegevus. Kui ikka kellegi suunas esimene nool ära tulistada, on sealt raske teineteist mõistvalt ja ühiselt toimetades edasi minna. Tasub meeles pidada, et enamiku probleemide puhul pole ei põhjus ega lahendus lihtne või ühene, nagu ei lange ka kogu vastutus üksnes ühele osapoolele, ei vanematele, koolile, riigile ega kellelegi teisele.
Tõhusaks ennetustööks ja turvavõrgu loomiseks on vaja teineteisemõistmist ja ühist pingutust paljudelt organisatsioonidelt ja inimestelt. Tänaseks igasse Eesti maakonda jõudnud ja praegugi uusi partnerkoole otsiv Kogukonnapraktika viib kokku koolid ja vabaühendused, pakkudes noortele lühiajalist praktikat mõne ühiskondlikult kasuliku algatuse juures. See annab koolis õpitud teooriale praktilise mõõtme ning aitab mõista oma rolli ning vastutust ühiskonnas, erinevaid kodukoha probleeme ning ka võimalikke lahendusi neile.
Toimivaid ennetustegevusi ja algatusi seob ennekõike usk sellesse, et noored on tegelikult ägedad ja võimekad, kui pakkuda neile turvalist keskkonda, sobivaid võimalusi, aga ka rohkem vastutust oma heaolu eest. Mäletan omaenda koolipäevilt, kui kerge oli pärast mõnda suuresti ülemäärasest energiast, eale omasest suunatusest ja paremate ajaveetmise võimaluste puudumisest tingitud pätitempu sattuda halva lapse rolli ning see roll vaikselt omaks võtta. Kogemus erinevate noortealgatuste juures ütleb omakorda seda, et sageli aitab sellest rollist välja tulla noorde lihtsalt kui valgesse lehte suhtumine ja varasema pagasi unustamine.
Sageli on seda äärmiselt keeruline teha. Olen kohanud mitmeid üle töötanud, alatasustatud ja läbipõlemise veerel õpetajaid ning sotsiaalpedagooge, kes on usu heaga lähenemisesse kaotanud. Seda värskendavam on olnud vaadata kõrvuti erinevate osapoolte mõnikord lausa diametraalselt erinevaid kogemusi. Mäletan hästi üht situatsiooni, kus kooli esindaja ja SPINi treener käisid üheskoos läbi nimekirja programmis osalevatest noortest. “Raske laps, ei taha kaasa teha, segab pidevalt tööd, lõhub teiste motivatsiooni,” kõlas kooli poolt. “Tahab pidevalt vastutust juurde, võtab liidrirolli, aitab teisi juhendada ning on eeskujuks,” kirjeldas omaltpoolt treener.
“Loovust ja varjatud andeid on noortel palju, aga küsimus on selles, kas me oleme täiskasvanutena piisavalt julged, et neid võimalusi pakkuda,” kuulsin hiljuti ühelt Kogukonnapraktika puhul noori juhendanud õpetajalt. Nende võimaluste pakkumine sõltub sageli uue lehe pööramises nii noorte suhtes kui iseendas – võimes probleemidega vastamisi sattudes mitte murduda ja süüdlasi otsima asuda, vaid lahendustele keskenduda, järgmiste probleemide ennetamiseks üheskoos paremaid võimalusi otsida. Õnneks pole olukord täna sugugi nii lootusetu kui ajakirjandusest kuu alguses kohati mulje jääda võis ning mitmed vanematele, koolidele, riigile ja ennekõike noortele tuge pakkuvad algatused on juba olemas.
