Väitleja Maarja Pild: Venemaal on raske positiivsele keskenduda
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Peterburis elav ja õppiv Tartust pärit juuratudeng ja väitleja Maarja Pild (24) rääkis IVAN LAVRENTJEVILE oma elust Venemaal ja sealsest väitlus- ja arutelukultuurist.
Kes sa oled?
Õpin Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistrantuuris. Hetkel olen vahetusaastal Venemaal Peterburi Riiklikus Ülikoolis. Keskkoolis ja ülikooli esimestel aastatel tegelesin väitlusega, 3. kursusel hakkasin juuratudengitele mõeldud rahvusvahelistest harjutuskohtu võistlustest osa võtma. Nendel võistlustel peavad võistkonnad rahvusvahelise õiguse kaasuseid lahendama, kõigepealt kirjalikult ning seejärel suuliselt kohtukõne vormis ette kandma. Venemaal toimub Jessupi-nimelise võistluse maailma suurim eelvoor ja mul õnnestus Vene tiimiga seal osaleda.
Peterburi eriti tihti ei minda. Miks sina läksid?
Eks osalt seepärast läksingi, et sinna väga ei minda, eriti kui pere on eestikeelne ja -meelne. Minekuks peab küll vene keele oskus keskmisest parem olema.
Kas eluga Venemaal kaasneb mingeid huvitavaid kurioosumeid ka?
Sümbolitega ikka: näiteks Georgi lintide puhul tundub, et päris paljud inimesed Venemaal ei saa tegelikult aru, miks nad neid kannavad – väga tihti näen Georgi linte kandmas hiina või saksa vahetusüliõpilasi, kes ilmselt püüavad selle kaudu saada osaks vene ühiskonnast. Kummaline.
On ka midagi sellist, mis Venemaal meie elust märkimisväärselt erineb?
Eesti meediaväljaannetes võib mõnel päeval leida Venemaa kohta vaat et rohkemgi uudiseid kui Eesti kohta. Ja maru harva on seal positiivseid teateid – kuigi siin on imeilus arhitektuur, kunst ja üldse palju nauditavat kultuuri. Aga sellest rää- gitakse meil harva. Alguses, kui ma tulin, oli mu eesmärgiks keskenduda ainult positiivsele, negatiivset saan iga päev ka lehest lugeda. Ja sellega ma tegelesin terve esimese semestri. Kuid pärast opositsioonipoliitik Boriss Nemtsovi tapmist oli siiski aina keerulisem vaid positiivsele keskenduda. Märkad kummalisi asju.
Nagu näiteks?
Näiteks suhtumist Ukrainas toimuvasse. Ühelt poolt keegi ei räägi sellest iga päev – inimesed elavad oma tavalist elu ning ülikoolis on inimesed ikkagi haritud ja keegi ei tule ründama. Samas abstraktselt vaadates tundub, et kui riigitelevisioonist öeldakse, et ühes riigis elavad ainult n-ö halvad inimesed, hakkavad eriti televisiooni tarbijad seda paratamatult uskuma. Isiklikus suhtluses on see muidugi väga erinev.
Aga kas keegi Venemaal üldse julgeks sellisel päevakajalisel teemal väidelda?
Väitlust saab ikka pidada, ka riikliku ülikooli väitlusklubis, kuigi ka näiteks Peterburi ülikoolis on väga palju erinevaid inimesi ja vaateid. Ülikool ise ilmselt ei saa ametlikku seisukohta võtta. Osaks rahvusvahelisest õigusest on ju ka rahvusvahelistele arengutele argumentide otsimine ja nende õigustamine. Kuigi praeguses olukorras Venemaad õigustavate argumentide leidmine on juristidele vägaväga keeruline, kui mitte võimatu.
Kuidas see mõjub, kui väitleja, kel peaks faktiteadlikkust ja analüüsioskust rohkem olema, on ikkagi valitseva režiimi suur toetaja?
Mulle pigem tundub, et nad ei tegele väitlusega.
Kui õpingud läbi saavad ja Eestisse tagasi tuled, mida sa siit igatsema jääd?
Esiteks sooje inimesi, keda olen siin kohanud, õpingute jooksul loodud sõprussuhteid ja võistkonnakaaslasi. Teiseks, võimalusi. Peterburi on miljonilinn, mis pakub palju: iga hetk saan minna Ermitaaži või mõnda teise muuseumi, maailmakuulsa pianisti kontserdile jne. Arhitektuuriline pool ja linna mastaap on ka väga olulised.
Aga kas tagasi läheksid ka?
Jah, ideaalis ma tahan, et Eestil oleks tihedamad sidemed muu hulgas ka Peterburi ülikooliga õigusvaldkonnas. Kuna Venemaa tekitab rahvusvahelisel tasandil palju pahandust ja annab tihti alust pöörduda rahvusvahelistesse kohtutesse, ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse, on selles vallas töö- põld lai.
Kas sina oled Venemaal elatud aasta vältel kogenud erilist suhtumist oma päritolu pärast?
Alguses ei tahtnud ma üldse erineda ja mulle ei meeldinud, kui keegi ütles: “Ah, sul nii tore aktsent!” Hiljem sain aru, et seda mõeldakse ikkagi positiivselt ja see on pluss. Peterburis vähemalt teavad kõik, kus on Eesti ja mis on Eesti. Kehtib arusaam, et Eesti on n-ö rohkem Euroopa.
