Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Tänavusel kodanikuühiskonna aasta tegijate tunnustamisel sai aasta huvikaitsja tunnustuse Henry Kask, Eesti Noorteühenduste Liidu huvikaitse spetsialist. Vestlesime Henryga tema tööst, väljakutsetest ja saavutustest.
Kuidas jõudsid Eesti Noorteühenduste Liiduni ja sellise ametini nagu huvikaitse spetsialist?
Eesti Noorteühenduste Liitu (ENL) jõudsin täiesti kogemata umbes kaks aastat tagasi. Olin aasta aega Euroopa Nõukogus noordelegaat ja toonane ENL-i juht küsis, kas tahan kandideerida huvikaitse spetsialistiks. Kuigi ma tulin vestluselt ära emotsiooniga, et seda tööd ma kindlasti ei saa, siis bussis sain juba kõne, et olen tiimi oodatud. See oli põnev väljakutse. Ma olen nende kahe aastaga kardinaalselt muutunud, enne seda hoidsin omaette ja väga ei sotsialiseerunud.
Huvikaitse spetsialisti peamine roll oli ministeeriumite juures noortenõukogusid teha, aga ajad olid sellised, et tuli riigi toetuste kärbe ja muud mured, noored sattusid aina rohkem ohtu ja ma mõtlesin, et pean tegutsema ka neil teemadel.
Aga alustame noortenõukogudest, mis need on ja mida nendega seoses tegid?
Noortenõukogu on lihtsustatult öeldes grupp noori, kes annavad ministeeriumile nõu ja sisendit ükskõik millisel teemal. Varem toimus see nii, et oli U-kujuline laud, otsustajad ühel pool ja noored teisel pool. Kui ma tulin, siis ma sain aru, et nii see ei toimi, see ei ole turvaline ja mugav keskkond ei noortele ega otsustajatele. Sisuline pool jäi ka selliseks, et noored tulid, tore oli neile emotsiooni pakkuda, aga reaalset sisendit sellest ei tulnud ja kõik lahkusid natukene pahameelselt.
2025. aastal tegime noortenõukogude süsteemi ümber, suuresti just noorsootöö võtmes. Nüüd on planeerimisprotsess pikem. Võtan näiteks raamatukogude teema – Kultuuriministeeriumil oli probleem, et väga suur osa noori ei soovita teisel noorel minna raamatukokku. Kui varem oleks olnud U-kujulise laua taga arutelu, siis praegu on eelkohtumised ja füüsiline kohtumine näeb välja selline, kus nii otsustajad kui noored on täpselt samal tasandil ja kõik teevad koos töötoa läbi, et noor saaks turvalises keskkonnas koos otsustajatega oma sisendi anda. „Ma ei lähe raamatukokku, sest see on vanamoeline“, „ma ei lähe raamatukokku, sest teenindaja ei ütle mulle tere“, „ma ei lähe raamatukokku, sest mu buss ei vii sinna“ – need tuleksid välja arutelu käigus, aga ka nii, et noor joonistab emotsiooni, paneb pastaka topsi või mis iganes kujul ta tunneb end mugavalt tagasisidet andes ja seda teeb samal ajal ka otsustaja. Need, kes teevad täna otsuseid, mis noori puudutavad, olid ise ka ju noored, sealt tuleb põlvkondadevaheline diskussioon, mida varasemalt ei ole ära kasutatud. Kohtumise tulemuseks on soovituste nimekiri, 20-25 konkreetset soovitust ministeeriumile, mida sel teemal ette võtta.
Kuidas ministeeriumite tagasiside uuenenud noortenõukogudele on olnud?
Tagasiside on positiivne. Kui enne oli viie ministeeriumi juures noortenõukogu ja väga korrapäratult käisid need koos, siis praegu võtavad ministeeriumid ise meiega ühendust, et noortenõukogusid teha, ja neid toimub palju-palju rohkem. Soovime metoodikaga isegi erasektorisse laieneda. Soovituste nimekirjad on otsustajate jaoks väga asjalikud. Meie vaatest kõige positiivsem tagasiside on, et ministeeriumite esindajad hakkavad saama aru, et noorte kaasamine ei ole see, kui saadan kirja, et andke eelnõule tagasisidet ja kohe kõik noored Eestis annavad. See lihtsalt ei toimi nii. ENL on muutumas kompetentsikeskuseks, kuidas noori kaasata, kuidas see oleks turvaline kõigile ja kuidas jõuda päris tulemusteni. Meil on konkreetsed soovitused ja meiega võetakse ise ühendust, see on väga positiivne.
Mainisid juba rahastuse vähendamist, mis juhtus ja kuidas reageerisite?
Taustaks nii palju, et varasemalt elas noortevaldkond väga hästi. Meil oli strateegiline partnerlus kolmeks aastaks, rahastus oli stabiilne ja päris heas summas.
2024. aasta lõpus, kui 2025. aasta riigieelarvet kokku pandi, otsustati noorteühenduste toetusi kärpida 33%. Kui võtame arvesse ka suunatud meetmed, siis oli kärbe 44%. Ma ütleks, et seal oli väga palju probleeme. Esiteks, me saime otsusest teada siis, kui oli juba hilja ehk kaasamist polnud. Teiseks, kuidas infot edastati – iga uus info rääkis vastu eelmisele. See ei olnud läbimõeldud protsess ja kedagi ei huvitanud, kuidas need ühingud toime tulevad ja ellu jäävad, kes varasemalt toetust said. See oli valus, sest noortevaldkonnas töötavad väga paljud suure kirega. Ma ei tulnud ENL-i sellepärast, et mul hakkas igav või mul oli palka vaja, vaid ma tulin, et anda tagasi noorele Henryle, sellele noorele, kes gümnaasiumis oli eraklik ja mängis arvutimänge, et tal oleks rohkem võimalusi.
Mida me siis tegime? Kirjutasime faktilehe ja avaliku pöördumise presidendile, Riigikogu liikmetele, Euroopa Parlamendi liikmetele, jagasime avalikult Facebookis ja igal pool, kus võimalik. Noorsootöötajad ja teised noortega töötavad inimesed aktiveerusid. 101 Riigikogu liikmest saime ühe vastuse, Euroopa Parlamendist isegi rohkem, ka presidendi poolt tuli meid toetav seisukoht, aga avalikkuse ees keegi noorte eest ei seisnud. Jõululaupäeva hommikul vaidlesin haridus- ja teadusministriga Facebooki kommentaariumis selle üle, kui suur see kärbe päriselt oli. Sellises kontekstis on otsustajaga väga keeruline huvikaitset teha, sest tema on see, kes otsustab, missugused on päris andmed. Lõpuks saime asjast korralikult rääkida alles siis, kui TV3 oli ministeeriumi ukse taga, enne lükati seda probleemi edasi. Lõpuks ikkagi otsus langetati, kärbe tuli.
Peale otsust, 2025. aasta alguses rääkisime ministeeriumis väga avatud kaartidega, et see ei olnud okei, mis toimus, ja kuidas me siit nüüd edasi läheme. Tänu sellele, et me väga konkreetselt tagasisidestasime, mida on valesti tehtud, mida on hästi tehtud, siis tehti kogu süsteem ümber, kuidas rahastust antakse. 2025. aasta lõpus kärbe jäi, aga rääkisime kaasa selles, kuidas ellu jääme, kuidas edasi läheme, see oli väga positiivne. Kuna me toona kisasime ja karjusime, siis nüüd ei saa meist mööda vaadata.
Õppisime ka, et ainult riigi toel me hakkame ei saa. Peame vaatama ka mujale, mis on kurb, sest meil on riiklikud eesmärgid noorte valdkonda toetada. Positiivse külje pealt saab öelda, et see kriis ühendas valdkonda, tõime noortevaldkonna ühingud kokku, allkirjastasime ühisavalduse ja nüüd oleme mitu korda kokku saanud. Teeme tihedamini koostööd, sest odavam on koostööd teha, kui üksinda nokitseda.
Ma ei taha öelda aitäh, et me kärpe saime, aga vahel on vaja peeglisse vaadata, kuidas me elame, mida me teeme ja miks me teeme. Ilma selleta me ei oleks ju hakanud enda eest seisma ja niivõrd väärtustama seda, mida me teeme – me ei tee niisama lõbusaid tegevusi noortele, vaid võitleme selle eest, et noored ei tarbiks meelemürke, tahaks jääda Eestisse, ei radikaliseeruks, et nende väärtushinnangud oleksid sellised, mis võtavad arvesse põhiõigusi ja inimõigusi. Ma ütleks, et ilma selle löögita ei oleks võib-olla tulnud teadmist, et selle eest peab ka seisma.
Teine asi oli õppida, kuidas huvikaitset teha. Kui ma lähen ministri või otsustaja juurde ja ütlen, et noorte valdkond on nii oluline, siis tema jaoks on olulised veel 15 asja. Aga reaalsuses me räägime sellest Tapa noorest, kes aasta tagasi liitus ENL-i võrgustikuga ja vaevu rääkis eesti keelt, tuli meie üritusele, nina telefonis, vaatas jalgpalli, aga täna ta räägib puhtalt eesti keelt, on õpilasesinduses ja noortevolikogus. Need on näited, mis lähevad korda.
Viimaste kohalike omavalitsuste valimiste eel kutsusite noori üles valima minema ja koostasite hea valimistava noortega töötavatele inimestele.
Viimased kohalike omavalitsuste volikogude valimised olid kolmas kord, kui alates 16-aastased said valida. ENL seisab selle eest, et valimistel valimis- ja kandideerimisiga langetada ja et noored läheksid valima. 2025. aasta valimiste eel tegime suure avaliku kampaania, et noored valiksid just teisi noori. Vaadates otsustajaid loodame, et just teised noored hoolivad noortest. Tegime Eesti kaardi, kus olid noored kandidaadid ja ka noorsootöötajad, keda valida. Jõudsime paljude noorteni, aga kõige olulisem on see, mis valimisstatistikast välja tuli. Eelmiste valimistega võrreldes läks 25% rohkem 16-17-aastaseid valima ja 32% rohkem 18-24-aastaseid. Iga teine 16-17-aastane noor valis – 49%.
Teine asi oli hea valimistava noortega töötavatele inimestele. Varasemalt oli olemas hea valimistava koolikeskkonnas, aga koos haridus- ja teadusministeeriumi ja õiguskantsleri kantselei inimestega vaatasime sellele otsa ja natukene murettekitav oli see tava, tekitas pigem hirmu õpetajas või noorsootöötajas noortega poliitikast rääkimise suhtes.
Uue tavaga tahtsime mõttelaadi muuta, et noortega poliitikast rääkimine on okei ja noortega tulebki poliitikast rääkida. Noored on need, kes elavad tulevikus nende otsustega, mis praegu tehakse.
Enne rääkisime koolikeskkonnast, aga saime aru, et valimistest või poliitikast võib rääkida koolis, huviringis, huvikoolis, tänaval, kodus, noortevolikogus, sotsiaalmeedias – igal pool, kus noor infot saab. Tavaga panime paika reeglistiku, kuidas noortega poliitikast rääkida. Kui treener ütleb noorele, et „ma tean ühte väga head kandidaati“, siis see ei ole okei ja ka treener peaks lugema ja mõtlema, kuidas ta poliitikast räägib. Kui poliitik teeb tänavakampaaniat, kas ta tohib minna kooli? Ka kodus räägitakse poliitikast, ehk ka lapsevanematel oleks kasulik seda lugeda. Peale õppimiskohustuse ea pikendamist saab ka 18-aastane noor kandideerida, kes on ka veel koolis, kuidas tema peaks käituma koolis või õpilasesinduses? Kas ta tohib vahetunnis oma valimispastakaid jagada? Noortele kehtib see tava ka ja see ei ole okei, et noor kooli keskkonda valimisteks kasutab. Tava saatsime ka kõikidele erakondadele ja omavalitsustele.
Viimasel ajal on aktuaalseks muutunud noorte radikaliseerumine.
Eelmise aasta lõpus jõudis ka üleriigilisse meediasse, et noored on teinud jõhkraid tegusid ja võib-olla on radikaliseerumine seotud ka valimistega. Üks hüpotees on see, et poliitikud, kelle peamine sihtgrupp olid teised noored, levitasid valimiste ajal sõnumeid ja väärtushinnanguid, mis olid murettekitavad, näiteks keegi seina äärde ja nii edasi. Võimalik, et sellest tulenevalt läksid noored rohkem valima. Kui noored saavad valida omavalitsuste valimistel, siis paratamatult hakkavad poliitikud ka noortega rohkem tegelema, sest nii saab hääli. Noored on tihti keskkonnas, kus on hästi palju erinevaid kanaleid, kuhu ei jõua ei noorsootöötaja, ei veebikonstaabel ega teised täiskasvanud inimesed. Võib-olla ei leia see noor teisi inimesi, kes tema väärtustega suhestuvad. Ta tunneb ennast üksikuna või on tal lihtsalt teised sõbrad, kes lähevad kaasa sellega, et keegi tuleb seina äärde panna, nii hakkavad väärtushinnangud kujunema aina negatiivsemaks. Noorte seas on tekkimas küsimus, kas sooline võrdõiguslikkus on hea või halb asi, kas naistel peaks olema õigused? Need ei ole tegelikult ju aruteluküsimused.
Kuidas radikaliseerumise teemaga tegeleda plaanite?
ENL-i fookuses ongi praegu radikaliseerumine ja selle vastu võitlemine. Mis on need tasandid, kus noored radikaliseeruvad, kus tekib see pinnas ja psühholoogiline vaakum, kus ENL sekkub. Tegelikult on see probleem, millega peavad tegelema kõik. Me oleme ministriga kohtunud, kahjuks ainukene samm edasi on see, et siseministeeriumi juures on radikaliseerumise ennetamise töörühm. Aga neil, kes päriselt suhtlevad noortega, ei ole riiklikku suunist, kuidas selle nähtamatu jõuga võidelda. See on süsteemne probleem. Me räägime peamiselt sellest, kuidas üks noor tunneb ära teise noore, kes on radikaliseerumise ohukohas, kuidas me saame teda aidata ja tuge pakkuda. Noorte osalus toetab seda tööd, sest aktiivne noor, kes osaleb noortevolikogus, õpilasesinduses, huviringis või huvikoolis on ebatõenäolisem radikaliseeruma, tal on teised mõttekaaslased ümber. Oluline on ka kodukeskkond, kus pere kujundab noore väärtushinnangud. See on meie prioriteet ja peaks olema ka riiklik prioriteet, mitte ainult otsustajatel, aga kõikidel Eesti inimestel.
Mida soovitaksid teistele huvikaitsjatele?
Ma näen tihti, et inimestel on hirm ametnikule ministeeriumis või otsustajale kirjutada, aga kindlasti helistage ja kirjutage! Keegi ei hakka kuulama, kui ise kära ei tee, keegi ei tule küsima, kuidas sul läheb ja kas sul on hästi. Sa pead ise inimestele selgeks tegema, kui ei ole hästi ja miks ei ole ja mis järgmised sammud võiksid olla.
