MTÜ riikliku rahastamise otsust ei peaks määrama meeldivuse või ideoloogilise klapi aspekt
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Üksikute MTÜde rahastamise või mitterahastamise kampaania taustaks meenutab Vabaühenduste Liidu huvikaitsejuht Alari Rammo, miks, kuidas ja kui palju valitsus kodanikualgatust tegelikult toetab.
Vabaühenduste kaks nähtavamat rolli ühiskonnas on teenuse osutamine ja huvikaitse. Turul pole tavaliselt vahet, kas riik ostab teenust MTÜlt või OÜlt, ent avaliku huvi kaitsel tekib turul tõrge, sest erinevalt näiteks jõukast ärihuvist pole kõigil piisavalt jõudu ise end kuuldavaks teha. Erinevaid hääli on hoolivas riigis aga vaja, et poliitika saaks parem ja ärihuvid või ka läbimõtlemata valimislubadused tasakaalustatud.
Aktiivsed kodanikud ja nende esindajad on osa demokraatlikust masinavärgist, kus oluline eesmärk – just nagu võimude lahususega – on ära hoida valitsejate või muu enamuse omavoli nõrgema suhtes. Kritiseeritud on näiteks olukorda, kus MTÜd käivad riigi toel selle sama riigi vastu kohut, aga see pole ennekuulmatu, vaid lausa vajalik – õigus põhiseaduse kaitseks niiöelda riigi vastu kohtusse pöörduda on näiteks presidendil ja õiguskantsleril.
Eesti-sugustes võrdlemisi rahulikes riikides ei ole huvigrupid enamasti valitsejatega vaenujalal, vaid otsustega seotud sihtgruppidelt küsib valitsus suisa ise nõu. Nagu on oma esindusorganisatsioonid ettevõtjatel, kostavad MTÜd pea kõigi ühiskonnagruppide eest, kelle kaasarääkimisvõimet tõstavad teiste huvidega võrdsemale tasemele esmalt liikmed ja annetajad. Aga ekspertteadmiste eest tasub ka valitsus, sest kõiki põhjendusi kuulamata ja kaalumata tuleb pärast muidu pahandus.
Kes oskaks anda riigile paremat nõu avaliku ruumi ligipääsetavusest kui liikumispuudega inimesed ise? Pannes aga vastutuse üksnes nende vabale ajale ning tahtele, seame kvaliteetse tulemuse tagamise ohtu. Et seda ei juhtuks, maksab riik esindusorganisatsioonile tegevustoetust, et palgata inimesi, kellest kujunevad sihtgrupi abiga valdkonna asjatundjad ning eestkõnelejad.
Tulemuseks on demokraatlik koostöö kokkulepitud eesmärkide suunas. Valitsusel on sellised partnerid enamikul olulistel teemadel kümnete kaupa, loodushoiust kuni hariduse, turvalisuse ja ka inimõigusteni. Kogu ühiskond saab võrdsetel alustel koostööst alati tugevam ning sõltuvust riigist ei saa MTÜdel tekkidagi, sest partnerid tuleb valida avaliku konkursiga mõne aja tagant uuesti.
Vabakonna sõltuvust maksumaksja rahast ei toeta ka statistika, pigem on tuluallikad tasakaalus: maksumaksjalt tuleb riigi ja omavalitsuste kaudu vaid viiendik, liikmeilt kogutakse mõnevõrra rohkemgi. Ükski MTÜ poleks õnnelik sõltudes üksnes riigi toest – elujõu tagab ikka rahastuse mitmekesisus ja lõviosal vabaühendustest ongi kaks või rohkem tuluallikat.
Kuigi liikmemaksud on vabaühenduste olulisim sissetulek, ei pruugi see kauaks nii jääda: liikmeskonnad on kõikjal maailmas vähenemas, sest inimeste huvid ja harjumused on muutunud vähem püsivateks. Annetuste maht kasvab koos majandusega küll pidevalt, ent vaid annetustest sõltuvat MTÜd tabab järgmine majanduse jahenemine eriti järsult. Praegu koguvad poolteisttuhat tegusamat vabaühendust aastas u 40 miljonit eurot annetusi, mis on samas suurusjärgus valitsuse makstavate tegevustoetuste kogusummaga.
Vabaühendused ei küsi kindlasti riigilt muudkui toetusi juurde, vaid tahaks soodsamat eraraha kaasamise keskkonda. Maksupoliitika on meil aga iganenud, ebaõiglane ja vähemotiveeriv. Eraisikute võimalus saada annetustelt tagasi tulumaks on juba aastaid pea olematu ning ettevõtete annetusi ühiskonna hüvanguks maksustatakse pisikese erandiga tulumaksuga, samamoodi kui raha väljavõtmist omaniku hüvanguks. Annetuste soodustamist maksuerandiga peab riik lisakuluks, ent tegelikult võidetakse ühe maksueuro äraandmisel erasektorist vähemalt neli eurot ühiskonnale juurde. Osa sellest ühestki eurost tuleb maksudena tagasi.
On siis tõesti üksnes annetustest elav MTÜ see ainuõige kodanikualgatus? Pigem on niisugune küsimuski vale ja sissetulekute struktuurilt jagunevad hoopis tegevusalad rohkem ja vähem populaarseteks. Mitte kõik ühiskonna probleemid ei ole illustreeritavad haige lapse või kodutu kassiga, mis ei muuda muid probleeme vähem tähtsateks. Tasakaalustamiseks ongi riigi strateegiline tugi vajalik. Ei saa ju näiteks loodus end ise kaitsta, enamus ei lähe ise vähemusele võrdseid õigusi pakkuma, ja ka demokraatia ei hoia ega loo end ise.
Kokkuvõttes ei ole võimalik leida ratsionaalselt või juriidiliselt pidavaid põhjendusi, miks peaks mõnd kindlat MTÜd rahastama või just temalt toetuse ära võtma, välja arvatud praegu kõnes olev meeldivuse või ideoloogilise klapi aspekt. Kõik projekti- ja tegevustoetused (v.a katuseraha) on seotud valitsuse poliitika elluviimisega ja “raha ära võtmiseks” tuleks muuta tervete valdkondade eesmärke, ehk ka põhiseadust, sest võrdne kohtlemine ning vabakonna toetamine on otseselt seotud valitsuse kohustusega tagada meie kõigi põhiõigused ja -vabadused kedagi eelistamata või tõrjumata.
Üksikud rahastusotsused ei tohi sõltuda ka partei või poliitiku suvast, vaid valitsuses kokkulepitud põhimõtete järgi peab riiklik rahastamine olema läbipaistev, kaasav, võrdselt kohtlev, tulemuslik, lähtuma avalikust huvist ja tõstma vabaühenduste võimekust. Põhimõtete rikkumine tähendaks sammu avatud valitsemisest kaugemale, ja kui me lubame kas või koalitsiooni püsimiseks piirata üht vabadust, satuvad kohe ohtu ka kõik teised, sest uks on avatud.
Esmalt avaldatud Eesti Päevalehe arvamusportaalis.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
