Andrei Liimets: Miljoni eest maailmalõpp
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Viimastel nädalatel avalikkuse ees toimunud ministeeriumite vahelise kisma ajendiks on näiliselt juriidilised vastuolud. Nende tagant paistab aga tubli annus maailmavaatelist vaenu ja huvigruppide tehislikku vastandamist, kirjutab Vabaühenduste Liidu kommunikatsioonijuht Andrei Liimets.
Kas, miks ja milliseid vabaühendusi peaks riik rahastama? Kuidas võimestada neid organisatsioone riigile olulisi teenuseid pakkuma, huvigruppe esindama, avalikku hüve tagama? Kuidas tasakaalustada ressursside paratamatus piiratuses erinevate huvigruppide soove ning vajadusi? Need kõik on olulised küsimused, mis vajavad pidevat arutelu. Selle arutelu sildi all on paraku viimastel nädalatel puseldud muu üle.
Leegi läitis küsimus, kas sotsiaalministeerium tohib toetada hasartmängumaksurahast võrdõiguslikkusega seotud projekte. Mure ajendiks on kehtiva seaduse tõlgendatavus, millele tuleks lahendus leida. Juriidiliste argumentidega, mis avavad probleemi keerukust, on küllap tutvunud vähesed (riigikontrolli hinnang, sotsiaalministeeriumi vastus, Vabaühenduste Liidu kokkuvõte). Loomulik, sest enamik meist polegi juristid. Enam-vähem ammendava ja õiguslikult pidava otsuse saab langetada kohus, mitte sinu lemmik arvamusliider.
Ei probleemi keerukus, juristiharidus või selle puudumine ole aga pidurdanud kirvemeetodit kategooriliste mustvalgete hinnangute näol. Mitmete konservatiivsete liidrite väljaütlemised on vankumatu veendumusega korrutanud, kuidas sotsiaalminister ja tema ministeerium rikuvad seadust, tegelevad otsesõnu kuritegevusega.
Mille üle vaidlus juriidiliste detailide taga õigupoolest käib, võib lugeda nii samade arvamusliidrite postitustest sotsiaalmeedias kui ka nende all hargnevatest sadade kommentaaride pikkustest vihastest aruteludest. Lühidalt resümeerituna: vähemusi ei tohikski riigi ühiskaukast rahastada, olgu nad vait ja ärgu nõudku mingeid (eri)õigusi, nende laste ja vanurite arvelt tuleva raha eest tehtud radikaalne ideoloogiline propaganda on ohuks järeltulevale põlvele, mis omakorda hukutab peredele tugineva Eesti riigi, kristlikule traditsioonile tugineva maailmakorra ning seda kõike sotside loodud süvariik soovibki.
Muide, neist vaidlustest välja loetud lemmikmõttekäik: geisid tulekski kiusata, kuna muidu tahavad nad lapsendada, mida nad ei tohiks teha, sest nende lastel on halb, sest neid lapsi hakatakse ju koolis kiusama. See ringloogika oleks natuke naljakas, kui see poleks päris kurb.
Vaevalt mõtleb sääraseid groteskseid liialdusi lõpuni tõsiselt suur osa sotsiaalministeeriumi materdajatestki. Loosungite nagu tõde ja õigus all peetud võitluse juures on nende siltide sisust aga olulisem võit ideoloogilisel lahingutandril. Paanika, pettumuse ja viha külvamine on ses võitluses edukateks tööriistadeks. Mitu head aastat leekinud identiteedipoliitikale ehitatud kultuurisõda ei jäta puutumata ega polariseerimata ühtki teemat, olgu tegu väikeriigi rahakotist eraldatavate toetuste või globaalse koroonapandeemiaga. Kaasa ei aita ka teiseltpoolt lennutatud emotsionaalsed avalikud pöördumised natsivõimust ja vaba riigi lõppemisest. Nii näibki lõpuks, et kolmveerand miljoni eraldamine on terve rahva, riigi ja maailma püsimajäämise küsimus.
Muide, mitte vastanduse vaid võrdlusena, kirikud saavad sama ajaperioodi jooksul riigilt umbes kümme korda rohkem toetusi – ei ole sellegipoolest täheldanud püsivat liberaalset kampaaniat, et võetagu neilt see raha käest ja olgu nad üleüldse vait. Hoolimata isiklikest eelistustest polegi kohane iga rahaeralduse puhul solvuda, et ärgu minu maksuraha küll sellele kulutatagu. Riik ja ühiskond on märksa keerulisemad masinavärgid, huvigruppide pidev vastandamine küüniline poliitiline võte.
Mitte et raskeid valikuid teha ei tuleks ja keegi alati rohkemal või vähemal määral ei kannataks, aga kuidas enamus ja vähemus eri telgedel suhestuvad, on osa kodanikukursusest, mida poliitiliste rindejoonte üleselt nappima kipub. Mitmeparteiline demokraatia ei ole nullsummamäng, vaid lõputute eri huvide ja arvamuste pidev arutelu, kohatine vastasseis, keeruline tasakaalu otsing, sage kompromiss.
Ühes olen ma siiski hukukuulutajatega nõus. Vabaühendused võiks tõepoolest vähem riigist sõltuda ja rohkem annetuste abiga hakkama saada. Vaevalt soovib vastupidist ka ükski neist ühendustest. Miks see alati nii lihtne pole ja riik jätkuvalt õla alla panema peaks, kirjutas Vabaühenduste Liidu huvikaitsejuht Alari Rammo lihtsalt ja lühidalt lahti siin. Eraannetustele tuleks samal ajal hoogu anda igal juhul ja siin tuleb näiteks sotsiaalministeeriumi üht peamist ründajat SAPTKi tunnustada – nõustumata isiklikult sisult ega vormilt enamikuga, millega sihtasutus silma paistnud, on nad ometi olnud edukad oma seisukohtade kuuldavaks tegemises, huvigruppidega suhtlemises ja annetuste kogumises.
Eesti annetuste statistika laiemalt näitab paraku pigem kidurat seisu, mis meile südamelähedaste algatuste toetamise osas rahvusvahelises võrdluses just au ei tee. Vaevalt on ka iga lugeja omaltpoolt panustanud sinna, kuhu riik alati ei jõua, aga kus keegi tegutsema peaks. Seda on annetuste kaudu kerge teha, olgu konkreetse projekti, valdkonna või maailmavaatelise eelistuse põhjal.
Seega kui hoolid inimõigustest ja nende kaitsest kõigi puhul, toeta omapoolse ühekordse või eelistatult püsiannetusega Eesti Inimõiguste Keskust. Või kui arvad, et LGBT+ kogukonnal peaks olema õigus võrdsele kohtlemisele, pane õlg alla Eesti LGBT Ühingule. Või kui arvad, et keegi võiks naiste kaitseks valju häält teha, võimenda Feministeeriumi hääletorusid.
Need on muidugi vaid üksikud näited – ühingud, kes hasardiraha ümber lahvatanud tulevahetuses enim pihta saavad. Eestis on veel sadu ägedaid ühendusi ja algatusi, kelle tegemistele annetuste kaudu kaasa saab aidata, olgu valitsus või ministritevaheline vägikaikavedu parasjagu milline tahes.
